Tudengid vormisid leiud kunstiteosteks

Näitus kannab pealkirja “Leiutasu” ning keskendub leitud asjade väärtuse otsimisele. Tudengid püüavad vastata küsimusele, kas väärtuslikud on leitud asjad iseenesest või see, mida kunstnik nendega teha saab. Kas leiutasu on preemia sellelt, kellele saad kaotatud asja tagastada, võimalus leitust midagi luua või emotsionaalne väärtus ja rõõm, mis jääb hinge millegi leidmisel?

Vanavanemate armsad asjad

Näituse mõte sai alguse möödunud suve alguses, kui Tartu kõrgema kunstikooli tekstiiliosakonna professor Aet Ollisaar saatis oma tudengitele laiali kirjad, milles palus sügiseks kooli tuua tähenduslikke esemeid. Septembri kolme päevaga tegid tudengid objektidega intensiivselt tööd ja rääkisid nendega seotud lugusid. Tulemusena valmiski näitus.

Koos üliõpilastega osalesid näitusel osakonna õppejõud ja külaliskunstnikud Mae Kivilo ja Monika Zaltauskaite-Grasiene (Kaunas).

Projekti kureerinud Ollisaar tunnistas, et nii projekt kui näituse koostamine olid tudengitele õppeaasta alustuseks heaks koostööharjutuseks.

“Töid seob tekstiilikunst, kas siis materjali, tehnika või mõistelise konteksti kaudu,” seletas ta. “Kõik vanad asjad on saanud uue elu ja tähenduse nii disaini- kui kunstilise objektina.”

Eksponaadiks on muutunud mitmesugused objektid: vanast vihmavarjust on saanud unenäopüüdja, esivanemate sukad, pesuesemed ja äratuskellad meenutavad lapsepõlve, vanaisa kootud soojad sokid ja sõbra pluus lähedaste hoolitsust, rannakivid, võtmed ja ehted sisaldavad mälestusi … Igale tööle on kunstnikud lisanud oma vaatenurga või detailid, mis ehk kellelegi prahina tunduvad esemed emotsioone kandvateks kallisasjadeks muudavad.

Maarja Leola eksponeerib vana helekollast emaileeritud teekannu, millele on seltsiks heegeldatud teetassid. “Kann pärineb prügimajast, prügikasti kaanelt,” meenutas Leola iluasja leidmise lugu. “Ma ei tea, kes selle sinna jättis, aga hea meelega kutsuksin ta külla teed jooma ja ilmaasjadest rääkima, sellepärast heegeldasin kannu kõrvale tassid. Praegu teenib teekann mind vee- ja kastekannuna.”

Tiina Ree on seostanud vana vihmavarju ja leitud linnusuled unenägudega ning valmistanud kummastava unenäopüüdja. “Halvad unenäod jäävad võrkudesse kinni ja head langevad sulgede vahelt läbi,” selgitas Ree. “Vanad leiud sobivad minu meelest tänapäeva väga hästi, nad on dekoratiivsed ka naturaalsel kujul, ilma uueks tegemata.”

Leedukate fotokangad ja retromööbel

Kuna näituse idee on asjade leidmine ja kaotamine, mille puhul omanik tihti otsimiskuulutuse tänavapostile riputab, saab iga eseme loo teada kuulutusekujulistelt infolehtedelt.

Projekti teise poolena jätkati tööd leidudega Kaunase Art Institute’i tekstiiliosakonnas, kus Monika Zaltauskaite-Grasiene juhendamisel uurisid tudengid ajalooliste mööbliesemete lugusid. Selle tulemusena valmisid digitaalsetel þakaartelgedel kangad, mis on inspireeritud ajaloost ja asjade lugudest. Uue tehnoloogiaviisiga on saadud suuremõõtmelised fotod põnevatest tekstiilpindadest.

Leedu üliõpilased püüdsid vanale mööblile anda uut tähendust. Näiteks kujundas üks neist arvutiekraanisarnaseks eaka tugitooli seljatoe, kuna just selles toolis istudes saab ta Skype’i teel suhelda oma vennaga, kes õpib kaugel võõrsil.

Teine tudeng on valmistanud trolliistmele koeraga sõitu lubava märgi, kuna Kaunases et tohi koeri üldse ühissõidukisse võtta. “Mida ma teen, kui mu loom jääb näiteks haigeks ja pean temaga arsti juurde sõitma?” küsib autor. “See on iganenud reegel ja vajab muutmist.”

Huvitavad on mööblikangad, mille mustrisse kootud koomiksi- või filmitegelasi, kontsakingi ja lipsu keelustavaid märke.

“Noortel on väga vahvad ja värsked ideed,” tõdes Zaltauskaite-Grasiene. “Võib öelda, et Eesti ja Leedu noorte teemad on üsna sarnased, palju kasutati sentimentaalse väärtusega asju, millega seotud kallid inimesed ja tähtsad lapsepõlvemälestused, mis moodustavad olulise osa meie isiksusest.”

Õppejõu enda töö kolme Balti riigi kaardi, lippude ja “mullaproovidega” kolme pealinna raudteejaamadest sümboliseerib vabadust ja piiride kadumist.