Viis ühes

Üldjuhul peab filmi tegemise juures järgima reegleid, mille hulgast üks põhilisemaid on valitud žanrile truuks jäämine. Komöödia võib küll sisaldada dramaatilisi momente, kuid need ei tohi domineerima hakata, sest vastasel juhul võib naljalugu üsna kiiresti nutulauluks muutuda ja linateost naerusooviga kaema asunud publik tunneb ühtäkki pisarate kuivatamiseks taskuräti järele haarates end petetuna.

Sama kehtib teiste žanrite puhul. Põneviku pööramine armastusfilmiks või tõsiselt alanud sõjadraama ootamatu farsiks keeramine külvab segadust ja rikub ilmselt positiivse esmamulje, mis vaatajal võib-olla tekkida jõudis.

Loomulikult esineb erandeid, milleks on eelkõige segažanrid, kuid nendega on teistsugune lugu. Enamasti reklaamitakse neid juba algusest peale sellistena, nagu nad on, ja publik saab varakult otsustada, kuidas talle üks või teine kombinatsioon istub.

Äsja meie kinodesse jõudnud “Stone” peaks kirjade järgi olema pingeline põnevusfilm, kuid juba esimestest kaadritest on selge, et see pole nii. Pigem jääb mulje draamast, kuid seegi määratlus ei pea hästi paika. Pähe tulevad veel vanglafilm ja thriller, mis lõppkokkuvõttes ei osutu samuti õigeks.

Ometi on lugu ise mitmeti mõistetav, et seda ühel või teisel viisil jutustada.

Juba kümnendat aastat vanglas istuval Gerald “Stone” Greesonil on viimaks Rootsi kardinate vahtimisest villand ja ta on nõuks võtnud enne tähtaega vabaneda. Üldjoontes hea plaan, mille ainus nõrk koht on küüniline järelevalveinspektor Jack Marby (Robert De Niro), kes enamasti pättide üleöistesse iseloomumuutustesse ei usu.

Positiivse tulemuse kindlustamiseks ei jää Stone’il muud üle kui saata oma lõtvade elukommetega abikaasa (Milla Jovovich) näiliselt laitmatu moraaliga korrakaitseohvitseri võrgutama.

Linateose temaatika on intrigeeriv ja mitmekihiline. Kahjuks pole suudetud seda korralikult realiseerida ja tulemuseks on laialivalguv mass, mis sisaldab küll üksikuid helgeid momente, kuid suures plaanis ei tõuse hallist keskpärasusest kõrgemale.

Õnneks on kõik kesksel kohal olevad näitlejad kogenud tegijad, kes suudavad halva mängu juures head nägu teha, ja seda on üsna nauditav jälgida. Norton ja De Niro on ammu omamoodi legendideks kujunenud ning vähe on linateoseid, kus sellise kaliibriga mehed koos ekraani jagaksid.

Kinno tasub end muidugi sellepärastki vedada, kuid kas see on ikka piisavalt hea põhjus? Ilmselt mitte.