Meie Mees sattus Ameerikas kantrilainele

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie Mees Salt Lake City lähistel soolajärvel – Toomas Pae ehk Törlep, Vahur Parve ehk Habe, Emil Oja ehk Part, Aivar Riisalu ehk Riisalu, Merike Mõksi-Susi ehk Paul ja Margus Mõttus ehk Mats.
Meie Mees Salt Lake City lähistel soolajärvel – Toomas Pae ehk Törlep, Vahur Parve ehk Habe, Emil Oja ehk Part, Aivar Riisalu ehk Riisalu, Merike Mõksi-Susi ehk Paul ja Margus Mõttus ehk Mats. Foto: Erakogu

Äsjane reis USAsse mõjus ansamblile Meie Mees nõnda inspireerivalt, et võeti vastu kindel otsus: nüüdsest täieneb bändi repertuaar kantristiilis lauludega.


Pärast suvist ringreisi Eestis otsustas Meie Mees põrutada suure lombi taha. Mis sest, et juba kolmandat korda – avastamata paiku jäi eelmistest Ameerika-sõitudest küllaga.


New Yorgi Eesti Majas oli Meie Mees varemgi ilma teinud. Seekord oli personal ettevaatlikum, oleks ju bändi nelja aasta tagune esinemine võinud seal traagiliselt lõppeda.


Pidu keldris


«Tol korral hakkasid maja talad suurest tantsust ja trampimisest kõikuma, majaperenaine läks näost täiesti kaameks ja nüüd arvati, et on parem, kui mängime kindlamal pinnal, vastselt renoveeritud keldris,» selgitab bändi liige Emil Oja.


Rohkem kui sajapealine publik elas end aga selgi korral korralikult välja. Oja sõnul ei erine väliseestlaste maitse kohalikust sugugi – sealgi on menukad just Vene estraadilt laenatud lood nagu «Sinine vilkur» või «Šokolaadist jänes». «Peaasi, et seinad püsti jäid,» tänab Oja õnne, sest põrandast läbi kukkuda polnuks seekord võimalikki.


Järgmine siht oli Chicago. Kui New Yorgi eestlaste kants asub suisa Manhattani südames, siis Chicago Eesti Maja linnaserval, ent ruumi leidub seal tunduvalt rohkem. «Saali mahub oma kolm-nelisada inimest raudselt ära,» tähendab Oja. Nõnda palju publikut siiski menuansamblit uudistama ei tulnud, sest Oja sõnul hakkab eestlaste arv USAs kokku kuivama – paljud, kes sinna üheksakümnendate lõpul teenima läinud, on nüüd otsustanud kodumaale imbuda. «Kusjuures suurte hulkade ja hordidena,» lisab ta.


Meie Mehe soojendusbändiks Chicagos oli kohalike eestlaste septett Esmaspäev. «Selle bändi juures on kõige naljakam, et kui algusaastatel laulsid nad inglise keeles, hääldasid nii nagu maki pealt õppisid, siis nüüd mängib eestlaste bändis ka üks läbi-lõhki ameeriklane, kes samuti eesti keeles laulis. Küsisime pärast, kas ta lauldavast ise ka aru sai, siis vastas, et enam-vähem... Ju tal ikka aimu oli, millest jutt käis.»


Esmaspäeva repertuaari kuulusid põhiliselt tuntud eesti lood, nagu Vitamiini «Tiigrikutsu» või Fixi «Viimane mohikaanlane». Üllatusena tuli ettekandele ka Meie Mehe leivanumbreid «Tütreke second-hand», mis olevat üks Esmaspäeva lemmiklaule.


Kontsertkavad läbi, otsustas Meie Mees rentida autod ning põrutada 4500 kilomeetri kaugusele San Franciscosse. «Algul ehmatasime isegi ära, aga kuna seal on kiirteed, siis ei saa arugi, kui ruttu teekond läheb,» möönab Oja. «Sõitsime nii kaua kui viitsisime ja ööbisime teeäärsetes hotellides-motellides.»


Soolajärvel kihutamas


Et kaasas olid ka kohalikud eestlased Kalle ja Vova, osati põigata paikadesse, mida muidu ehk poleks osanud uudistada. Samuti külastasid nad 1872. aastal asutatud Yellowstone’i rahvusparki, mis pindalalt umbes sama suur kui Eesti. Sealne loodus jättis kustumatu mulje, eriti tõik, et mägedesse tõustes sadas lund.


«Põnevad olid ka enam kui sajandivanused nn kantrikülad, väikesed linnad, mida külastades justkui elustusid kaadrid vanadest vesternidest,» muljetab Oja. Kauboihõngulises Dead-woodi linnakeses põigati aga sisse ka kasiinodesse, ent fortuuna ei naeratanud loomulikult kellelegi.


«Suure elamuse saime kuivanud soolajärvel kihutamisest. Kui muidu mõtled, et mis seal soolajärvel ikka huvitavat on, see ju sile ja valge, siis sinna sattudes kaob ruumi- ja ajataju täielikult. Mõnes mõttes sarnane kosmosega, kus pole mingeid piire ega raame. Sinu ees on vaid sinine taevas, valge soolajärv, teed pole ja kiirusepiirangut samuti mitte. Gaas põhjas, aknad lahti, juuksed tuules lehvimas, huilgad ja karjud... Selline kaif! Kõik liiklushuligaanid võiksid Salt Lake Citysse minna!»


Soolajärvel filmiti ka stseene, mis leiavad kasutamist Meie Mehe uuele laulule «Valge mersu» valmistatavas videoklipis.


Inspiratsiooni uute eesti rahva lemmiklaulude loomiseks sai bänd küllaga. «Järgmisele plaadile teeme kindlasti paar kantrilugu. Ideid tuli aknast ja uksest!» kinnitab Oja.
Järgmisel USA-reisil kavatseb Meie Mees vallutada Tennessee ja Miami.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles