Andide lennuõnnetusest ellujäänu kirjeldab raamatus läbielamisi, ka kannibalismi

Üks ellujäänutest on Roberto Canessa, kes kirjeldab oma märtsis ilmuvas raamatus läbielatud kastumusi, nii nälgimist kui kannibalismi, edastab Daily Mail.

Õnnetus toimus Andides 3600 meetri kõrguselo, kui Uruguay õhujõudude lennuk Fairchild FH-227 D , mille pardal oli 45 inimest, 13. oktoobril 1972 olles teel Tšiilisse alla kukkus. Lisaks ragbimeeskonnale oli pardal ka nende pereliikmeid, sõpru ja meediaesindajaid.

Üle veerandi pardal olnutest kaotas õnnetuses elu, paljud teised hukkusid külma, vigastuste ja nälja tõttu. Pärast õnnetust oli elus 27 inimest, kellest kaheksa kaotas elu lumelaviinis. Viimased 16, kes harrastasid kannibalismi, päästeti 23. detsembril 1972 ehk rohkem kui kaks kuud pärast õnnetust.

Päästetute seas oli ka 19-aastane meditsiinitudeng Canessa, kelle sõnul meditsiini õppimine ei aidanud tal kannibalismiks valmis olla.

«Lootsin raskes olukorras, et mu meditsiiniõpingud lubavad mul juhtunule vaadata teise pilguga, kirurgi pilguga, kes opereerib ja eemaldab inimkehast haige või vigastada saanud organi, kuid kõik oli teisiti,» kirjeldas mees.

Kuna ta tegeles meditsiiniga, siis aitas ta pärast lennuki allakukkumist vigastada saanud kaaslasi ja sidus haavu. Ta imestab seni, et ta ise õnnetuses vigastada ei saanud.

Õnnetuse järgselt koguti kokku lennukis olnud soojad riided ja tekid ning jaotati ellujäämute vahel.

27 ellujäänut otsisid peavarju lennukivrakis, kuid selle kere oli katkine ega hoidnud sooja, kuid nad lootsid, et nad leitakse päästjate poolt kiiresti.

«Julgustasime üksteist sõnadega, et päästjad on teel ja me pääseme varsti. Päästajate saabumine on vaid aja küsimus. Hoidsin pea püsti nende pärast, kes olid raskelt vigastada saanud ja arvasid, et saavad abi ja jäävad ellu,» meenutas Canessa.

Ootamine aga kujunes loodetust pikemaks ja üsna varsti oli kõigil selge, et kuna lennukis olnud toit on otsas, siis ootab ees nälg.

«Sellises olukorras inimesed muutuvad, tulevad esile igaühe julmemad ja karmimad jooned, ellujäämisinstinkt oli kõigest üle. Olime Andides külmetades nagu tulnukad võõral planeedil,» kirjutas ellujäänu.

Lennuki lähedal olid hukkunute surnukehad, mis tuletasid meelde, et ka ellujäänute saatus võib selline olla.

«Mul tekkis mitu momenti, mil ma ei suutnud teistega koos lennukis olla ja läksin välja palvetama ja jumalalt nõu küsima. Ilma selleta oleks mul tekkinud tunne, et ma ei austa hukkunuid ja ma hävitan nende hinge,» meenutas uruguailane.

Mõte kannibalismist ei olnud ellujäänutele esmalt vastuvõetav, kuid siis sai ellujäämisinstinkt ja tühi kõht neist võitu.

Canessa sõnul ei suutnud ta esmalt mõelda hukkunud kaaslaste söömisele ja ta hakkas kahtlema oma vaimses tervises.

«Kas see on tõesti ainus võimalus ellu jääda? Või oleks meid aidanud veel midagi? Tegin endaga rahu, kui kujutlesin, et hukkunud toovad end ohvriks ja need, kellele on määratud ellujääda, saavad edasi elada,» selgitas pääsenu.

Ellujäänud selgitasid endale hukkunute söömist lõpuks nii, et neile on suur au olla söögiks.

Raamatus kirjeldatakse, kuidas ellujäänud võtsid noa, žileti, klaasikillu või midagi sarnast ja asusid külmunud surnukehade kallale.

Hukkunute näod kaeti, sest neid ei suudetud vaadata, kui liha lõigati. Inimliha pandi taldrikule, mis anti käest kätte edasi ja ellujäänud sõid seda liha, et võimalikult kaua end elus hoida.

45 pardal olnust jäi elu 16, kellel tuli oodata 72 päeva enne kui päästjad nad leidsid ja ära transportisid.