Merelapsed, kes näevad sama hästi kui delfiinid

Johanna Vahuri
, Reisiportaali toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vee all ujumine, pilt illustreeriv
Vee all ujumine, pilt illustreeriv Foto: SCANPIX

Tais elava Mokeni hõimu lapsed naudivad ujumist ning näevad vee all sama hästi kui delfiinid.

Andamani meres asuvatel saartel elab Mokeni hõim, keda tuntakse ka merenomaadidena. Nende lapsed veedavad enamiku aja päevast vees toitu otsides. Lastel on unikaalne võime vee all erakordselt hästi näha, vahendab BBC Travel.

1999. aastal uuris Rootsi Lundi ülikooli teadlane Anna Gislen nägemise erinevaid aspekte, kui tal soovitati uurida ka Tais elavaid kummalisi lapsi. Seepeale sõitis Gislen ise Taisse hõimuga kohtuma.

Rahvas elab Andamani saartel peamiselt majades, mis on ehitatud vaiadele. Kui saabub tõus, hüppavad lapsed vette ja sukelduvad toiduotsingutele. Seda kõike teevad nad avatud silmadega ülimalt soolases vees.

Gislen korraldas eksperimendi, et mõista, kui hea laste nägemine tegelikult on. Selleks pidid lapsed sukelduma vee alla ning panema oma pea vastu ülesseatud paneeli. Nende vaateulatusse jäi kaart, kus peal olid kas vertikaalsed või horisontaalsed jooned. Tagasi pinnale tõustes pidid lapsed ütlema, kumba pidi jooned kaardil olid. Iga kord kui nad sukeldusid, läksid jooned õhukesemaks, mis tegi ülesannet jällegi keerulisemaks.

Lapsed suhtusid katsesse kui mängu ning tegid hea meelega kaasa. Uuringust selgus aga, et Mokeni hõimu lapsed nägid vee all kaks korda paremini kui eurooplastest lapsed.

Selleks, et maapeal hästi näha peab valgus sarvkestaga lõikuma. Seejärel liigub valgus läbi läätse, mis fokuseerib kujutise võrkkestale. Valgus murdub, sest sarvkest sisaldab vett, mis tähendab, et see on veidi tihedam kui õhk silmast väljaspool. Kui panna silmad vette, siis tihedus ühtlustub ja valgus ei murdu, mistõttu esemed muutuvad uduseks.

Seega pidid Mokeni laste silmad olema kas teisiti arenenud või pidid nad oskama oma silmi teisiti kasutada. Kuna esimene versioon tähendaks seda, et ilmselt ei näeks lapsed enam maa peal väga hästi, siis oli tõenäoline, et nad lihtsalt olid õppinud vee all nägema.

Tavaliselt kui teha silmad vee all lahti, siis silmad isegi ei püüa antud olukorraga kohaneda, kuna see on niivõrd võõras. Mokeni lapsed suutsid aga manipuleerida oma pupillide ja läätsede suurust, mistõttu õnnestub neil vees nii hästi näha. Sarnane oskus on olemas ka hüljestel ja delfiinidel.

Täiskasvanud Mokeni hõimu liikmed nii hästi vees aga ei näinud. Gislen seletas seda asjaoluga, et aastatega muutuvad meie läätsed vähem paindlikuks, mistõttu ei suuda vanemad inimesed enam nende suurusega mängida.

Teadlasele ei andnud rahu, kas see on geneetiline nähtus või siiski õpitav. Selleks palus ta kahel kontrollgrupil lastel korduvalt teha läbi sama katset ning nii oma silmi treenida. Pärast mitmeid üritusi kuu aja jooksul selgus, et kõik lapsed olid saavutanud täpselt sama hea vee aluse nägemise kui Mokeni hõimu liikmetel.

Siiski olid eurooplaste silmad soolasest veest ärritunud ning punased, kuid tailastel sellist probleemi ei olnud, mistõttu on alust arvata, et õiged geenid teevad sukeldumise oluliselt lihtsamaks.

Hiljuti naasis Gislen Taisse ja külastas hõimu. 2004. aasta tsunami hävitas suure osa sealsest külast. Tai valitsus püüab neile leida järjest enam kodusid lähemal mandrile ning kohati isegi sisemaale. Seetõttu võib jääda praegune põlvkond viimaseks, kes vee all niivõrd hästi näeb, kuna lapsed ei veeda enam nii palju aega ujudes. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles