Üks Tallinna tuntuimatest taksofirmadest on endisest Saksa Taksost välja kasvanud DRiVR. Selle firma kaubamärgiks on korralikud autod, laitmatu teenindus ja sõbralikud taksojuhid, kellega jätad pärast sõitu hüvasti nagu kauaaegse tuttavaga.
Juht, autojuht! Kartmatu Marko Pajula ajas uimastiotsijad autost välja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tutvustame selle firma autojuhte, kes sõidavad täpselt ja õigeaegselt kohale nagu kangelane filmis "Riskikuller", tutvustavad ennast bondilikult "Ma olen juht, autojuht" ja on kliendi huvide eest härrasmehelikult väljas nagu kuulus James Bond ise, eriti veel kui tegu on daamidega.
Need mehed on oma ameti parimad esindajad, kes on teadlikud oma vastutusest sõitja elu ja kohalejõudmise eest ning teevad kõik, et see nii ka läheks.
Marko Pajula ütleb oma jõudmise kohta taksondusse nii: "Olen viimased 20 aastat autoga sõitnud, kuna aga põhitöö hakkas närbuma, siis otsisin lisatöö võimalust. Tuttav soovitas kandideerida Saksa Taksosse ja siin ma olen. Motiveerib see, et kuna sõidan oma autoga, siis saan ise tööaega reguleerida. Saavad tehtud ka kõik isiklikud asjad, töö ei sega. Kui und ei ole, lähen sõidan."
Ekstreemsematest juhtumistest tuleb Markole meelde see, kui ta sõidutas kord kolmeliikmelist 20-25-aastates noortegruppi, keda tuli viia algul Koplisse, siis aga tiirutati ühe maja juurest teise juurde, kuni noored palusid ühe välja valitud maja ette seisma jääda. "Tegelased olid ligi 10 minutit majas ja kui nad taas autosse istusid, võttis ees istuv klient taskust välja pihuga pakendis süstlaid ja väikse kotikese valge pulbriga.
Arvasin juba, et mis nüüd, aga õnneks ta ainult TESTIS pulbrit. Soovisin, et nad lahkuksid kohe autost. Lõpuks viisin nad järgmise maja nurgani ja nad lahkusid autost minule teadmata suunas. 20-eurosest arvest jäi neil maksta 15, aga mind see ei huvitanudki, peaasi, et nad lahkusid minu autost."
Hea juht on Marko arvates alati hea tujuga, ei haise, on soliidselt riides ja soovi korral ka vestleb kliendiga asjakohaselt, mitte ei ole vait ja morn nagu matuseautos. Hea klient aga ei lase taksol oodata tellitud aadressil liiga kaua, on sirge olemisega ehk taksojuht ei pea kartma, et klient oksendaks salongi. Samuti oleks asjakohane vestlus teretulnud.
Lemmikliendiks peab taksojuht üht vanatädi, kes töötas öises vahetuses koristajana ning oli väga sõbralik ja jutukas. "Leidsime ruttu ühise keele ja hakkasime rääkima väikeste laste kasvatamisest, juttu oli pikaks. Järgmine kord, kui teda koju viisin, jätkasime juttu pooleli jäänud kohast.
Ta soovis head kogu perele ja tänas isegi üleliia. Üldiselt on häid kliente palju — oleme ka kliendiga kordamööda anekdoote rääkinud, mõlemal pärast kõhud parajalt krampis ja tuju hea."
Marko Pajula arvab, et iga inimene võiks oma elus ühe kuu taksojuhina töötada, siis näeks ta, kui erinevad inimesed on ja ehk aitaks see omavahelist suhtlust parandada ning avada kinniste eestlaste suhtluskanalid.
Äpi saab alla laadida SIIT!