Kerttu Rakke käik vaestehaiglas: tasuta ajaränd aastasse 1986

«Superpakkumine ravikindlustuseta inimestele: tasuta ajaränd aastasse 1986!» alustab naine sotsiaalmeedias oma postitust.

«Käisin täna Magasini tänaval, kus, nagu aru olen saanud, saavad arstiabi need, kes kusagil tööl ei käi ja/või kelle eest keegi haigekassale raha ei maksa. Ma ei ole haige, mul oli vaja lihtsalt retsepti. Võib-olla oligi see viga, et ma teadsin ise, mida mul vaja on. Kohe sain aru, et ma pole seal oodatud. Nõukogudeaeg oli tagasi: tugevad eatud tädid, valged kitlid, rullisoengud, läbitungiv pilk, jämeda raamiga prillid jne. Väike maitsenüanss 21. sajandist oli arvuti, aga selle käsitsemine kiirustamata ja väljapeetud, nagu 19. sajandi aadlipreilil, ehk siis tubli keskmine jäigi umbes 30 aasta taha.»

Rakkelt küsiti igaks juhuks ka üle: «On see ikka teie ID-kaart?»

«Sain teada, et pean hoopis eriarsti juurde minema. Vabandasin, et ei tulnud selle pealegi - mõtlesin, et kuna olen ravikindlustuseta, siis tulen esimese asjana sinna. Tädi selgitas mulle, et neil pole piisavalt võimalusi diagnoosimiseks ja sellepärast tuleb minna eriarsti juurde. Noogutasin. Sellest olin juba hetk tagasi aru saanud. Tädi kordas sama juttu teiste sõnadega. Siis tuli pikk pilk, segu haletsusest ja põlgusest: «Ega need retseptiravimid maksavad päris palju!» - Kui palju nad ikka maksavad? Ilmselt vähem, kui ma peaksin igakuiselt maksma, et ravikindlustust saada?»

«Ja siis tuli päeva kild teiselt tädilt, kes seni vaikselt arvuti taga mediteeris: «Kas vaatame ikka läbi ka?»,» kirjeldas kirjanik.

««Midagi te ei vaata, head aega!» põgenesin ma õue. Sirelid veel ei õitsenud. Tallinna Vangla laiutas räpase ja pahelisena päikese käes. Veerenni tänava võsa õõtsus tuules. Buss nr 16 saabus nelja minuti pärast,» lõpetas naine kirjelduse helge noodiga.

Miks just aasta 1986? «Sest siis olin sunnitud veetma kuu aega suvest haiglas, kus sain aru, et patsient ei ole inimene, sanitar on kuningas ja ise oled loll, kui nõukogude meditsiinile jalgu jääd.»