Täna õhtul annab legendaarne Marky Ramone koosseisus Marky Ramone’s Blitzkrieg kontserdi klubis Tapper. Sel puhul avanes Elu24’l suurepärane võimalus legendaarse punk-rock bändi Ramones liikme Marky Ramone’iga intervjuu teha. Loe täispikka lugu ja vaata kindlasti ka videointervjuud!
Legendaarne rokkar Marky Ramone Tallinnas: on veel palju, mida õppida
14. juuni 2016, 17:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See ei ole teie jaoks esimene kord Eestit külastada?
See on teine kord. Ma tulin tagasi, kuna mul oli mul oli väga hea meel selle üle, kuidas siinsed fännid minu muusikalistele tegemistele toona reageerisid. Osaga neist tekkisid mul sõprussidemed ning me jäime ka edaspidi suhtlema. Tegemist on inimestega, kes on väga teadlikud sellest, mis toimub muusikas, poliitikas ja elus üldiselt. See on suurepärane.
Te olete bändiga praegu palju tuuridel käinud. Kuidas erineb praegune tuuridel käimine eelnevatest, 1980. aastate ning 1990. aastate tuuridest?
Tuuridel käimist alustasin ma Ramones’idega 1970. aastatel, mis erines kindlasti palju tänastest tuuridel käimistest. Põhiliselt on muutunud tehnilised lahendused. See on meile väga palju kasu toonud, kuid ainult juhtudel, kui tehnikaga tõepoolest ümber käia osatakse. Fännide osas on asi jäänud samaks, nad käivad meid ja mind ikka kuulamas. Ainus erinevus on see, et paljud neist on väga noored ja ma olen äärmiselt tänulik, et neile meie muusika meeldib ja nad tee meie show’dele leiavad.
Ma olen käinud tuuridel Hiinas, Venemaal, Vietnamis, kuhu ma poleks eales arvanud, et satun. Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Ameerika Ühendriikides. Me oleme minemas Indiasse, kuhu ma olen alati tahtnud minna ning mis tuleb kindlasti pöörane. Kindlasti soovin minna Kuubale, kuna meil (USA-l - toim) on nendega jälle avatud diplomaatilised suhted. Tundub, et muusikalises mõttes muutub maailm ühtsemaks, poliitilises kahjuks mitte.
Kas te tunnete nooremate muusikutega ka generatsioonidevahelisi erinevusi?
Jah, ja ma leian, et see on miski, mis meie bändi jätkusuutlikuna hoiab. Ilmselgelt suhestuvad nad sellega, mida teen mina ning mida tegi Ramones. Energia, lüüriline kontekst – samastumine sellega ei lõppe eal ja see on imeline.
Kas teie arvates on punk kaotanud ajaga olulisust, et see ei ole enam nii revolutsiooniline?
Mitte miski ei ületa esimest CBGB (punk-rock’i ja new wave-muusikute kogunemiskoht New Yorgis - toim) lainet – Ramones, Patty Smith, Richard Hell and the Voidoids, Blondie, Talking Heads, kuid sellele vaatamata inimesed ise ei muutu. Meie ümber on ikka veel sõda, poliitiline korruptsioon. Ikka veel on olemas töötus ja kodutus. Nii siis punkbändid, kes on juba pikalt tegutsenud ja need, kes alles alustavad, musitseerivad ikka samadel teemadel, sest midagi ei ole muutunud. Loodetavasti kunagi muutub, kuid kui ma vaatan ajas 40 aastat tagasi, siis ainus, mis muutunud on, on tehnoloogia.
Te olete muusikas väga palju saavutanud. Sellele vaatamata, kas on veel midagi, mille te ilmtingimata ära teha tahate?
On olemas selline ütlus: «Ma olen ära käinud mäel.» Ma olen Rock and Roll Hall of Fame’i liige ja Grammy auhinna võitja. Lisaks olen ma osa Ramones’idest, mis teeb mind väga tänulikuks. Ma olen Ramones’idega salvestanud 10 stuudioalbumit ning Richard Hell and the Voidoids koosseisus «Blank Generation» albumi. Neile albumitele lisaks veel viis, kuid viimasel ajal olen ma hakanud kuulama palju džässi. Mulle on alati meeldinud Miles Davies, John Coltrane, Buddy Rich, Roland Kirk – suurepärane džässtrummar – ja need mehed on imetlusväärsed. Kui sa oskad mängida nagu nemad, siis oled sa omadega heas kohas. Ei ole ainult rock and roll 2/4 ja 4/4 (taktimõõdud-toim), on olemas palju rohkem nagu näiteks 5/4 ja 6/4.
Üks suurepärane album, mida ma olen kuulanud juba alates kahekümnendatest eluaastatest on David Brubeck’i «Time Out». Ma armastan ta trummimängu. Väga paljud rokkbändide trummarid on tegelikult algupäraselt džässtrummi mänginud. Mitch Mitchell, kes mängis trummi Jimi Hendrixile, Charlie Watts Rolling Stone’sist, Ginger Baker Cream’ist jne. Nende jaoks on tagasipöördumine džässi nüüd juba lihtsalt oma lõbuks. Mina oskan mängida veidi 5/4 taktimõõdus džässi, kuid on veel nii palju, mida õppida.