Natsid olid metamfetamiinisõltlased

Ohler uuris arhiivimaterjale, mille kohaselt tarbisid Kolmanda Riigi juhid kokaiini, heroiini ja morfiini, kuid kõige populaarsem oli metamfetamiin, edastab The Guardian.

Ajalooallikate andmetel tarbis narkootikume ka diktaator Adolf Hitler ja ta oli enne oma lõppu 1945. aastal Berliini punkris elades pidevalt «pilves».  Lisaks natsijuhtidele manustati narkootikume saksa sõduritele, kes vallutasid ühe riigi teise järel. Narkootikumide abil allutati nii Euroopa kui peeti lahinguid Põhja-Aafrikas.

Ohler ja ta DJ-st sõber Alexander Kramer diskuteerisid natsionaalsotsialismist ja sõber küsis, et kas Ohler teab millist rolli mängisid narkootikumid «natsikultuuris». Ohler sai just sellest küsimusest indu kirjutada raamat natside narkosõltuvusest.

Arhiividest leiti Hitleri ihuarsti Theodor Morelli ülestähendused ja nad kontakteerusid ka Saksa ajaloolase Hans Momseniga, kes on Kolmanda Riigi ekspert. Nad said enda valdusse Hitleri erasekretäri Martin Bormanni, kirja, milles ta kirjeldab, milliseid «ravimeid» Morell mitmete vaevuste käes vaevelnud Hitlerile soovitas. Samu «ravimeid» kasutasid ka Hitleri lähiringi kuulujad.

Uuurijate arvates muutis Hitleri narkosõltuvus ta hullumeelseks, maniakaalseks ja kättemaksuhimuliseks ning ta ei pruukinud oma elu lõpufaasis enam reaalsetest olukordadest aru saada.

Uuring paljastas selle, et nii Weimari Vabariigis kui hiljem olid narkootikumid igas apteegis müügil, eksklusiivsemaid ja kallemaid sai osta mustalt turult. See lubab oletada, et Saksa ühiskonnas oli väga suur arv narkosõltlasi, keda oli juhtide poolt kerge mõjutada.

Kui natsid 1930. aastatel võimule said, siis hakkasid nad avalikult narkosõltuvuse vastu võitlema, süüdistades narkootikumide levikus juute. Samas aga varjasid nad oma narkosõltuvust, üritades endast jätta «puhast» muljet.

Kolmandas Riigis muutus rahva seas populaarseks aine pervetin, mis on metamfetamiini üks vorme ja mida peeti ohutuks. Seda pandi kõikvõimalike toitude sisse, kaasa arvatud šokolaadi, kuna see tegi erksaks. On teada juhtumeid, et seda anti ravimina ka vaiksetele ja tuimadele lastele. 

Saksa kaitsefüsioloogia instituudi juhi Otto Ranke tegi pervitiniga katseid, mis näitasid, et see aine tegi pikaks ajaks erksaks ning ta soovitas seda armeele. Katsed näitasid, et ühe pervetini tableti abil sai olla järjest ärkvel 50 tundi, kadus hirmu- ja ärevustunne.

Saksa farmaatsiatööstus valmistas Teise maailmasõja ajal mitmeid erguteid ja narkootikume, mille abil suutsid Saksa sõdurid pikka aega magamata olla ja fanaatiliselt võidelda. Ardennide lahingus soovitati Saksa sõduritel manustada vähemalt üks pervitini tablett päevas, vajadusel  2- 3 tabletti.

Välksõda viidi ajaloodikumentide andmetel läbi just tänu metamfetamiinile, kuid sõduritele jagati näiteks ka kokaiiniga närimiskummi.

Narkootikumide katseid tehti koonduslaagrite vangide peal enne, kui neid hakati andma Saksa sõduritele.

Teada on, et sõduritest said narkosõltlased, kes kannatasid lisaks sõjaviigastustele mitmete terviseprobleemide käes. Osa neist läks sõna otseses mõttes hulluks, kuna nad kaotasid seose reaalsusega ja võtsid endalt elu. 

Ohleri sõnul muutsid metamfetamiin ja teised narkootikumid sakslased «robotiteks», kes ei suutnud näha natsisüsteemis kurjust ega sellele vastu astuda. 

Metamfetamiin on amfetamiini teisend, mis tekitab tugevat sõltuvust. 

Pulbrit tõmmatakse ninna või neelatakse, lahustatud pulbrit süstitakse ja kristallilist vormi suitsetatakse. Mõju algab sõltuvalt tarvitamisviisist 30 sekundi kuni 20 minuti pärast ning kestab 4–12 tundi.

Kasutajad tunnevad energia- ja joovastuslainet, on erksad ja enesekindlad.