Kolmapäeval, 2.novembril esines esmakordselt Tallinnas maailmakuulus elektroonilise muusika geenius Jean-Michel Jarre, mis jättis korraliku ja võimsa show'ga eestlastele kustumatu elamuse. Fännide ovatsioonidest innustunud staar tänas Tallinnat ka sotsiaalmeedias.
«Aitäh tallinn! Aitäh Eesti sellise fantastilise vastuvõtu eest! Ma armastan teid ka! Kohtune varsti...» kirjutas geniaalne muusik Twitteris.
Thank you Tallinn..!! Thank you Estonia for such a fantastic welcome..!!! I love you too.!
— Jean-Michel Jarre (@jeanmicheljarre) November 2, 2016
See you soon.. pic.twitter.com/j0Mm8LCQvu
Õhtujuht ja DJ Sass Nixon oli paljude teiste seas, kes staarile kiidusõnu avaldas. «Kui JMJ rahvast lava ette kutsuma hakkas ning ma üsna esimeste seas sinna ka sattusin, lava nägin, neid võrratuid sünte, mida ka reaalajas mängiti... Nägin lava ees nii hallipäiseid härrasid, kui noori plikasid ning sellel hetkel ühendas neid kõiki see muusika, mida Maestro reaalajas, oma abilistega tegi. Ei mingit mälupulka! JMJ ei ole see vend, kes haltuurat teeb. Ma väga loodan, et see müriaad «lolldiskoreid», kes mälupulgalt muusikat mängivad ja teevad nägu, et nad seal üleüldse midagi teevad, peaksid häbi pärast maa alla vajuma! Tuleb 68 aastane härra (no ei taha teda kuidagi papiks nimetada, kuigi ta seda vanuse poolest ju on) ning annab silmad ette. Ma nägin, kuidas peale kontserti kamp noorukeid, JMJ plaadid käes backstage väljapääsu juurde jooksid. Nad tegid seda väga entusiastlikult. Ja tead, see hetk ma sain aru, et noored hakkavad väsima igatmasti «mälupulgafestivalidest». Lõpuks ometi on jõudnud ka noorteni fakt, et nende iidolid on puha fake: ehk lihtsalt «produktid», «müügiartiklid». Jean-Michel Jarre on aga ARTIST. Tal on taga professionaalne meeskond. Kindlasti on kogu visuaali taga TV, teatri või kinotaustaga ržissöör, sest tõepoolest ei vilkunud valgus spontaanselt, vaid ikka konkreetse režii järgi. Ma olen siiani sillas, pole öö otsa maganud, sest minu jaoks on see uskumatu, olles elanud raudse eesriide taga, olen kogunisti kahel JMJ livel käinud. Kas ma oleksin seda uskunud sügaval nõuka ajal, never ever.»