Bikiinifitnessistaar Evelin Ainomäe nuttis silmad peast

Käes on meie bikiinifitnessistaari viimane nädal enne põnevat MMi Dominikaani Vabariigis. 

FOTO: Erakogu

Evelini blogi

Kell on neli öösel või siis varahommikul ja mina juba üleva! No tere hommikust! Käes on viimane ettevalmistusnädal Tallinnas enne äralendu Dominikaani. Ja ma vist ei jaksa ära oodata, millal siit juba minema saan!

Ilmselt olen närvis seepärast, et mul on sellest ettevalmistustrallist kõrini! See on kestnud juba niiiiiiii kaua… Aga lõpp paistab. Tunneli lõpus on ju ikka valgus, eks. 

FOTO: Erakogu

No miks siis kõrini?

Sest pideva pinge all elada on ikka jube raske! Ja kõigega ideaalselt toime tulla ka. Ometi õpetab meid äärmuseni aetud elutempo ennast ka säästma. Eriti nüüd pean väga täpselt paika panema, mis on praegu kõige olulisem. Kui sa oled millessegi nii pikalt panustanud, siis viimane nädal ei ole küll see, kus oma fookust hajutada. Võistlus tuleb ära teha ja nii, et poleks põhjust tagantjärele endale etteheiteid teha.

Aga miks ma siis juba kell neli üleval olen? Juba mõnda aega on magades selline tunne, et pea töötab ja genereerib kogu aeg käsklusi, mida kõike teha jõudma peaksin. Täitsa huvitav, mida mu unemonitor selle kohta ütleks?

FOTO: Erakogu

Ja nüüd siis väike tagasivaade möödunud nädalale ja uue nädala algusele

Minu vorm

Olen kindel, et toon Dominikaanis MMil lavale enda parima poole - minu senise elu tippvormi. Milline saab see olema teistega võrreldes ei tea, aga enda parimat vormi saan seal näidata küll. Eks tegelikult kogu minu tegevus ongi suunatud enesearendusele ja võrdlen ja võistlen lõppkokkuvõttes ikka iseendaga.

Võib-olla just seetõttu tundungi kõrvaltvaatajatele liiga optimistlik ja enesekindel. Aga nii see on - tõestan iseendale pidevalt, et olen iga päev parem kui eile ja see ongi mulle kõige olulisem. Pole mõtet raisata aega sellele, et arutleda, kes on minust ilusam, saledam, peenem, tublim või targem. Milleks??? Igaüks annab endast parima ja minu motoks on olla ise parem sellest, kes ma olin eile ja see ongi peamine!

Näitasin ennast eelmisel nädalal kahel korral ette ka kulturist Ott Kiivikasele - minu treenerile. Käes oli vormi ülevaatus ja nagu Ott ka meie videointervjuus mainis, siis pidin dressi maha viskama ja ennast talle kogu oma ilus ette näitama.

FOTO: Erakogu

Võistluseni on jäänud kaks nädalat

Seljataga on mul halvasti magatud öö, varajane tõusmine ja mammutkoosolek kontoris. Jõudsin City Spasse, kuhu saabus ka Ott. Võtsin siis veidi poose ja no ega sealt midagi head ei tulnud. Tänu väsimusele olin kurnatud ja eks kogu olek peegeldub ka välimuses. Kõige tipuks pidin Otile ütlema ka oma kaalunumbri. Valetada ma ei oska ja parasjagu oli see hommikuse seisuga ikka oodatust palju kõrgem, otse öeldes kohutav! Minu jaoks ei olnudki see väga põrutav uudis, sest miskipärast talletab mu keha kohati väga palju vett ja kaal võib päeva lõikes seepärast päris palju kõikuda. Kiivikas sai aga šoki…

Ja mis siis juhtus??? Uskuge või mitte, aga ma hakkasin nutma!!! 

Jah, nutsingi esimest korda elus bikiinifitnessi pärast!!! Uskumatu! No neid inimesi, kes mind nutmas näinud on, neid ei ole tõesti palju. Pigem väga-väga vähe ja üsna valitud seltskond. Nutan siis, kui miski ikka väga haiget teeb ja niisama oma pisaraid raiskama ei kipu. Aga kui ma juba nutma hakkan, siis on seda raske peatada. Ilmselt olin nii kurb ja ega nuttu muidu tulnud polekski, kui ma oleksin ennast milleski süüdistada osanud. Teadsin, et pole süüdi.

Arvestades oma pingutusi teadsin, et see kaalunumber kindlasti ei olnud tingitud minu laiskusest või salasöömisest. Ei, ei, ei ja veel kord ei! Noh, aga tulemuseks oli see, et niigi väsinud silmad muutusid veelgi punasemaks ja peeglisse vaadates tundusin ka endale veidi paks ja alla igasugu arvestust. Paras surmavari…

FOTO: Erakogu

Siis saabus õnneks Eleri, minu uus poseerimise õpetaja

Ja teate, ta on super! Ma imestan, kuidas ma varem laval üldse temata hakkama sain. Need lavapoosid, nende meisterlik võtmine - see on kindlasti peale supervormi üks võtmefaktoreid. Ja oskuslik keha näitamine laval ehk oma tugevuste esile toomine ja nõrkade külgede varjamine - see võib olla pool võitu.

Ühesõnaga, treening peegli ees koos Eleriga andis mulle tagasi lootuse ja kui pooside alguses tilkusid veel pisarad, siis tunni lõpuks sain oma jõu tagasi ja tundsin, et olen valmis lõpuspurdiks ja oli lootust, et saan veel ka Otilt hiljem ehk kiita. 

Õnneks pühapäevaks juba seis paranes. Poosetasime taas Eleriga peeglite ees ja jäädvustasime trenni ka fotodena. Neid nähes Oti usk minusse taastus. Igal juhul vorm aina paraneb ja viimasel ajal lausa silmanähtavalt.

FOTO: Erakogu

Kuidas siis? Ikka jätkuvalt trenn ja toit ja toit ja trenn. Need asjad käivad omavahel koos.

Jõusaalis olen nüüd enda vastu veidi leebem. Raskeid jõuseerijaid ei tee, vaid keskendun kõigi lihasgruppide toonuses hoidmisele ja kardiot teen ka ikka edasi tasapisi. Seega suuri muutusi siin ei ole ja pigem annan trenniga võistluse lähenedes veelgi enam järele.

Dieedist on aga kohati täiesti siiber. Sõbrad küsivad vahel põnevusega, et mida ma kõige enam süüa tahaksin. Ilmselt loodetakse kuulda juttu burgeri või šokolaadi tapvast isust. Pean aga tunnistama, et seda ei ole. Tahaksin lihtsalt süüa rohkem oma lemmiktoite ja õnneks on need tervislikud. Näiteks aurutatud kanaliha jääb ka edaspidi minu menüüsse.

Kuid praegu pean kõigega piiri pidama. Näiteks tahaksin teha oma lemmikut, Caprese salatit enda välja mõeldud kastmega, mis on nii ülihea, aga siiski ka rammus. Segan selle kokku oliiviõlist, balsamico-kreemist, lisaks panen veidi pruuni suhkrut ja vürtse ning lisan sellele veel oma lemmikpestot. Oh kui hea see on värske basiiliku, tomati, šalottsibula ja loomulikult buffalo mozzarella'ga!

FOTO: Erakogu

Aga eelmisel nädalal oli siiski ka üks gurmaanluse hetk

Nimelt otsustasime Babor Spa tüdrukutega teha varajase jõulupeo. Tähistasime seda Radisson Sky hotelli restoranis, kus meile pandi kokku erimenüü. Olin ise valmis kogu seda šõud pealt vaatama, aga oh üllatust - peakokk oli minuga ja minu erivajadustega arvestanud! Ma sain meeletult hea kolmekäigulise õhtusöögi ning see oli valmistatud ideaalselt, vastavalt minu erisoovidele.

Eelroog, pearoog ja magustoit. Ma olin nii tänulik, et oleksin kogu hotelli personalile vist tänust kaela langenud. Suu oli kõrvuni ja kõht oli täis - enesetunne megahea! Seega tahan kummutada müüdi, et dieet ja restoranid kokku ei käi. Käivad küll ja viimase poole aasta jooksul olen seda Tallinna restoranides ka kogenud. Mulle tehakse spetsiaalne menüü ehk siis toidus asendatakse mulle sobimatu sobivaga.

Seega, olge ise aktiivsed ja uurige toidu võimalikke valmistusviise ja komponente. Olen kindel, et teile tullakse vastu ja saate ka kaalu jälgides ülimaitsva toidunaudingu, kui vaid seda soovite!

Praegu on mu kaloraaž siiski defitsiidis ehk et kulutan rohkem, kui söön ja vahel tekitab see suurt väsimust. Kohati on tunne, et võiksin püsti seistes magama jääda ja ühe koha peal istuda üle paari tunni on väga keeruline. Lihtsalt tekib selline roidumus ja silmad tahavad vägisi kinni vajuda.

Seda kogesin eelmisel nädalal nii töökoosolekutel kui ka koolis. Jah, mul oli ka koolinädal. Reedesel päeval kaks kontrolltööd järjest oli küll liig mis liig ja keskenduda oli megaraske. Aju tahtis vägisi alla anda. Ja ilmselt pole seepärast ka võimalik, et nende tööde eest head tulemused kirja saan. Aga eks siis pean parem olema eksamil ja küll ma olen ka!

Üldiselt mu sõbrad imestavad, et nii hästi vastu pean. Trennisõber Peeter tegi ka hiljuti mega komplimendi öeldes, et kuule, ma ikka väga imestan, et sa veel nii normaalne oled ja suhteliselt krapsakas. Et ta on võistluse dieedil olijaid varemgi kõrvalt näinud ja mina pidin ikka väga tublilt kogu seda pinget taluma. Selle eest ma tänasin viisakalt ja rõõmustasin südamest, et mind ikka veel normaalseks peetakse. 

FOTO: Erakogu

City Spa üliarmsad ja toetavad sõbrad ja treenerid on minu igapäevatreeningu suurimaks abiks 

Lihtsalt nende toetus ja innustus aitab nii palju! Tegime eile ka treeneritega ühispildi. Eks paljuski on nende süü, et selle spordialaga üldse tegelema hakkasin ja ilmselt on kogu City Spa seltskond olnud minu muutuse pidev jälgija. Ise enam ei mäletagi, aga treenerid Igor ja Monica, kelle juures esmalt treenisin, olid meie fotojäädvustusi vaadanud ja muutus on vist ikka päris võimas. Pean neilt mõne vana trennipildi paluma, siis saan äkki teile ka näidata, kui julgen. 

FOTO: Erakogu

Kaugel siis mu ettevalmistused ärasõiduks on? Pean koostama põhjaliku nimekirja, et midagi kahe silma vahele ei jääks

Hotell on book'itud ja tegelikult isegi kaks hotelli. Saabudes viibin esimesed kaks ööd ühes hotellis, kust edasi liigun nn võistlushotelli, kus peatun kuni tagasilennuni. Võistlushotellis viibin kokku kuus ööd. Olen kohal piisavalt aegsasti, et keha taastuks ülipikast lennureisist. Püüan kohaneda ajavahe ja kohaliku toiduga.

Kus need hotellid täpselt asuvad ja milline on nende tase, seda ma ei tea ja võrreldes puhkusele minekuga on mu suhtumine hoopis teine. Kõik keerleb vaid selle ümber, et saaksin probleemideta ja turvaliselt võistluseks valmistuda. Puhkus, atraktsioonid ja vaatamisväärsused - nende peale pole ma isegi mõelnud. 

Lennupilet on ka olemas ja lende on kokku kuus! Lennupileti eest tänu minu suurtoetajale, Rannamõisa linnulihale. www.linnuliha.ee toidublogis avaldan kindlasti veel enne ärasõitu mõned head nipid tervislikuks advendiajaks. Ikka selleks, et te enne jõulumöllu ootamatult kaalu ei koguks ja saabuvatel pidustustel ikka kenasti väljavalitud tualettidesse mahuks. 

Lavameik, soeng ja grimm on aga ikka veel minu jaoks suured küsimärgid. Ilmselt tegelen sellega, kui kohal olen. Kahetsen, et ise lavameiki ja soengut teha ei oska. Eks see on mul suur mure ja tahaksin väga oma superilutiimi kohvrisse pakkida ja kaasa lennutada. Nemad on alati ka mu suur mentaalne tugi.

Kui arutlesin siin, et äkki pean paari päevaga juuksuri ja meikari oskused omandama, siis mu hea sõbranna ja ihujuuksur Sülle pidi ahhetades kokku kukkuma ja lubas mulle sealse meigi- ja juuksuriteenuse jõulu- ja sünnipäevakingiks ette ära kinkida. Eks tal on õigus - minu elu esimene välisvõistlus, milleks on juhtumisi MM, ei saa olla kindlasti minu esmakordne lavasoengu ja meigikatsetuse polügoon. Võin ainult aimata, kui suur on mu pinge sel päeval niigi. Aga eelinfo kohaselt on sealse meigi- ja juuksuriteenuse hind kokku 300(!)eurot. Unbelievable!

FOTO: Erakogu

Aga ka  lavagrimmi teema vajab kiirlahendust 

Just, just! Siinkohal räägin ma sellest pruunist möksist, milleta lavale ei saa! Õnneks läheb meid Dominikaani võistlema veel kaks tublit juuniori, Piret ja Ivar ning master Õnnela, kes viimasel EMil kullale tuli. Ehk saame selle lavagrimmi teema võistluskaaslastega lahendatud. Seega, värvirull ja grimmimöks vaja ka kohvrisse kaasa pakkida.

Aga bikiinid???

Swarovski kivijahil käisin ka ja seekord kividega koonerdamist pole! 1500 tükki ostsin juurde ja armas Kaire juba kleebib neid! Nii et ka temal on unetud ööd. Aga juba peagi saate näha, mis sellest välja tuli ja loodetavasti säravad nad täiega sel über-suurel esinemislaval, kus publikule kohti ligi paar tuhat!

Kuid palju küsimärke on veel õhus, mis painavad mind nii ööl kui päeval. Unenägudes olen juba laval. Täitsa huvitav, kui üles see pinge end kruvib ja mis tunne on mul tegelikult sel hetkel, kui minu nimi ja number välja hõigatakse. Ilmselt on see midagi, mis jääb mulle mällu igaveseks. 

Loetud päevad siis veel: igapäevased treeningud ja range toitumisrežiim, Otiga ülevaatus, Eleri poseerimistunnid, minu toitumisspetsialist Margusega mõõtmised ja toitumisnõuanded reisiks ja võistluseks, lisaks vereproov ja täppiskehakoostise mõõtmine. Viimane vereproov näitaski juba stressifaktori suurt tõusu. Vaevalt, et see nüüd järsku langenud on. Annan siiski parima, et vähem muretseda.

FOTO: Erakogu

Ees ootab kohvrite pakkimine

Seda tegevust ma vihkan, ja südamest! Pean tunnistama, et komandeeringutesse olen vahel sattunud küll pooliku kohvriga ja isegi näokreemid maha jätnud, mis on minu puhul ikka müstika! Nahahoolduse spetsialist ja ilma kreemideta reisil!!!

Seekord pean kõik korralikult läbi mõtlema. Lisaks juhtub minuga pea igal teisel reisikorral miskit ootamatut ja pole harvad ka korrad, kui just minu kohver kadunud on. Aga seekord see oleks ju õudus kuubis!!! Seega, käsipagasis peab olema kindlasti vähemalt lavavorm - see on kõige tähtsam! Kui kõik muu saab vajadusel hankida, siis lavabikiinid ja kingad on kindlasti asendamatud. 

Seda kõike on meeletult ja alanud nädal tuleb pöörane! Loodan selle kõige juures siiski hea tuju, tervise ning loomulikult ka vormi juures püsida.

Ah jaa! Hunnik iluprotseduure tuleb ka veel läbida. Ehk saan Baboris oma lemmiknäohooldusegi tehtud, turgutavast Tai massaažist rääkimata. Viimane taastab mu energia alati oivaliselt!

Õnneks on mul lähiringkonnas sellised sõbrad, kes ei jäta mind iial hätta ja pakivad, triigivad ja kui vaja, pesevad mu asjad. Olen meeletult tänulik, et te mul olemas olete! Ükski ei jaksaks vist…

Selle nädala action on aga juba alanud. Eile juba filmisime uut «Hooaja» ilusaadet Babor Spas ja rääkisime ekspress-iluhooldustest, mis just enne suuri aastalõpupidustusi igati päevakohased. 

Minu superjuuksur ja sõbranna Sülle tegi juukseravi ja soengu. Andekas Piret tegi meigi ja jagas nõu, millised meigiasjad võistlusele igal juhul kaasa pakkida tuleks. Ja minu fotograaf Tiina oli tegusat päeva taas jäädvustamas. Tema pildid on juba tema blogis ja meie ühistest tegemistest saate aimu blogis www.kohalolu.ee

FOTO: Erakogu

No nii ja nüüd helisebki minu äratuskell ja kell on täpselt 6.30. Aeg minna putru keetma, toidukarpe pakkima ja siis kiirelt kontorisse.

Veel enne äralendu kirjutan teile taas ja loodan ka Dominikaanis tihedalt blogida, kuna seal saab olema igas päevas kindlasti palju põnevat. 

Nagu tavaks on saanud, siis soovin teile kõigile ikka edukat, sportlikku ja positiivseid emotsioone täis nädalat!