„Koletised”
Osades Scott McNairy, Whitney Able.
Lavastaja Gareth Edwards.
1 tund ja 34 minutit.
Hinnang: väga hea.
Vaata kinode kavasid siit.
Väikesed inimesed suurte sündmuste taustal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ulme on ilmselt üks kulukamaid žanre, milles filmi teha. Peale näitlejate palkade, mis pole sugugi väikesed, ajavad linateose hinna üles eriefektid, sest mida fantastilisem süžee, seda kallim on teostus. See on reegel, millest ei saa üle ega ümber. Vähemalt enamasti, kuid esineb erandeid.
Inglise lavastaja ja stsenarist Gareth Edwards otsustas näidata, et raha pole alati määrav. Saab odavamalt ja mitte sugugi halvemini. Selle tõestuseks valmis tal film „Koletised”, mis alates reedest kinos jookseb.
Lugu algab sellistele linateostele üsna omaselt. Kusagile Kesk-Ameerika džunglitesse kukub alla NASA kosmosesond, mis on nakatunud maaväliste eluvormidega. Õnnetuse tagajärjel pääsevad need vabadusse ja hakkavad omasoodu arenema, allutades üsna pea kohaliku floora ja fauna.
Kuus aastat hiljem on sunnitud tulnukaid „jahtima” saadetud ajakirjanik juhuse tahtel viima oma ülemuse tütre läbi nakatunud tsooni Ühendriikide piirini. Teel kogevad nad midagi sellist, mida ükski inimene kunagi varem kogenud pole, ja nende elu saab igaveseks muudetud.
Esmapilgul ei jäta „Koletised” võib-olla erilist muljet. Sisu on ju tavaline ega üllata. Huvitavaks teeb linateose lähenemine, mida lavastaja oma sõnumi kohale toimetamiseks kasutab.
Meeletute eriefektide asemel keskendub ta karakteritele ja nendevahelisele dünaamikale. Tegelaskujudele antakse aega end avada ja edasi areneda, mis paneb lõpuks neile tahtmatult kaasa elama ja nende käekäigust hoolima. Koletised ja kollid on teisejärgulised. Need on pigem vahend millegi olulise esiletõstmiseks, mitte eesmärk omaette.
„Koletised” on suurepärane näide, mida pühendumuse ja sihikindlusega võib saavutada. Tehtud kõigest poole miljoni dollari eest, kuid annab silmad ette paljudele kümneid või isegi sadu kordi kallimatele suguvendadele. Kindlasti pole tegu täiusliku žanrinäidisega, kuid üsna lähedale sellele jõuab „Koletised” küll.
Kuigi filmi pole saatnud selline edu, nagu oleks võinud arvata, pole lavastaja pingutused siiski tähelepanuta jäänud ja juba on sõlmitud lepingud mitme järje peale. Kõiki asjaolusid arvesse võttes pole see sugugi halb tulemus.