Massimo Morello: kõige keerulisem on töötada disaineritega, kes usuvad ise kõike paremini teadvat

Massimo, millal oli sinu esimene kokkupuude juuksuritööga?

Ametlikult 13-aastaselt, kui hakkasin juuksuriametit omandama. Meie perekonnas on nüüd kolm põlve juuksureid. Minu vanaisa oli barbiere (meestejuuksur/habemeajaja – toim) ning isa ja ema mõlemad juuksurid. Isa salong asus meie majast 300 meetri kaugusel, niisiis oli minu lapsepõlv juukseid täis. Toidulauajutud keerlesid tihti lõikuste ja värvide ümber.

Kas oli siiralt ka sinu enda soov seda eriala õppima asuda?

Absoluutselt, ma olen väga kangekaelne. Kui olen otsustanud, et ma midagi tahan või miski on minu jaoks õige, ei anna ma enne alla, kui olen oma eesmärgi saavutanud. Kogu minu maailm oli muidugi sedamoodi seatud, et see otsus sünniks loomulikult, kuid minu isa ei avaldanud mulle kunagi survet, et peaksin juuksuriks saama. See oli puhtalt minu otsus.

Kuidas leidsid tee moemaailma?

Tänu isale. Ta tegi kunagi põhimõtteliselt sama, mida mina täna. Kui olin 16 aastat vana, võttis ta mind esimest korda kaasa ühele fotosessioonile ja sealt kõik alguse saigi. Oma karjääri alustasin editorial-tööga (salongiväline loovtöö – toim) ning alles aastaid hiljem hakkasin catwalk’e tegema.

Isa oli minu mentor ja avas mulle palju uksi. Muidu aga jõutakse edasi eri brändide heaks töötades, ja nii leidsin ma oma koha ka Kevin Murphy tiimis, kus olen nüüdseks töötanud seitse aastat.

Isa on mulle üldse olnud väga suur inspireerija. 1990. aastate alguses pidas ta salongi, kus töötas 15 inimest. See oli tolle aja mõistes väga suur asi. Ta oli ka üks esimesi, kes hakkas siestat ära jätma. Itaalias on kombeks kella 12 ja 15 vahel äriuksed kinni panna, minna koju perega sööma ning võib-olla ka üks väike uinak teha. Reedeti ja laupäeviti isa salongis siestat ei olnud ning nad töötasid õhtuni välja.

Isa oli väga innovaatiline. Tema salongis hakkasid mehed käima juukseid värvimas ning lõikamas palju varem, kui see tavapäraseks sai. See oli toona tegelikult mõeldamatu, et mees läheb n-ö naiste salongi, mehed käisid barbiere juures.

Milliste show’de juures sa praegu töötad?

Oo, see raske küsimus. Ma pean nüüd natukene mõtlema, sest eelmisel aastal tegin kokku umbes 150 show’d. Põhilised on siiski Pariisi, Stockholmi, Madridi, Berliini, Tallinna, Melbourne’i, Praha, Zagrebi, Hollandi ja Aasia moenädalad.

Kevin töötab mingil määral ka Londonis ja New Yorgis, kuid nendel moenädalatel pead sa selleks, et kõiki show’sid teha saaks, rahapataka lauale panema. See ei ühti meie brändi visiooniga. Kuna oleme sedavõrd orienteeritud oma loomingule, siis soovime, et meid leitaks meie töö kaudu.

Millised on sinu lemmik-show’d ja moenädalad?

Esimesena tooksin esile kindlasti Bowie Wongi (Austraalia moedisainer – toim) Pariisi moenädalate show’d. Neid juukseid teha ja seejärel catwalk’il näha on uskumatu tunne.

Hakkame Bowiega juba vähemalt kuus kuud enne show’d ideid vahetama. Juulis võtame ette selle, mida tahame jaanuaris modellide peas näha. Bowie laseb mul olla loov ja seda hindan tema juures väga.

Samuti meeldib mulle Hollandi Fashionclash, mis on omamoodi moefestival. Seal on moeetendused, näitused, performance’id – kõik korraga.

Samuti meeldib mulle väga Tallinnas käia. Kui ma teen siin 20 look’i, siis võin kindel olla, et võtan siit endaga kaasa umbes kaks-kolm, mida saan koolitustel esitleda.

Millisena iseloomustaksid disainerite, juuksurite ja jumestuskunstnike koostööd?

Minu nägemuses võiksid kõik need kolm osalist moodustada kokku terviku, et tekiks üks voolav idee. Look’i meeleolu loob muidugi disainer. Ilutiim töötab selle nimel, et nii juuksed kui ka meik rõivale n-ö komplimendi teeksid.

Muidugi on trendid muutunud. Kui kunagi pidid kõik modellid ühtemoodi välja nägema, siis nüüd on olukord selline, et ühe disaineri modellidel on küll üks soeng, kuid igaühele on see tehtud erinevalt. Juuste juures on minu jaoks alati oluline ka üllatusmoment.

Milliste disaineritega on raske koos töötada?

Paljud arvavad, et kõige keerulisemad on disainerid, kes kogu aeg meelt muudavad. Ma ei ole sellega nõus. Mul on raske suhelda disaineritega, kes on väga kangekaelsed ega lase mitte ühtegi teist ideed ligi. Ma saan aru, et sa oled oma kollektsiooniga vaeva näinud ja selle kallal pikalt töötanud, aga kui sa ei ole absoluutselt huvitatud sellest, mida on kellelgi teisel öelda, ning arvad, et sinul endal on vastused kõikidele küsimustele, siis ei toimu sinus arengut ja selles äris sul pikka pidu ei ole.

Mida disainerid sinu juures hindavad?

Mulle meeldiks mõelda, et minu professionaalsust. Olen väga organiseeritud ja pühendunud. Näen alati suhtlemisega väga palju vaeva. Üks, mida pean meie show’de puhul toonitama, on meie backstage’is valitsev meeleolu. Mul on kogemusi, et inimesed nutavad ja loobivad üksteist harjadega. Sellised asjad juhtuvad nendega, kes võtavad ennast liiga tõsiselt. Meil seda probleemi ei ole.