Uue kunsti muuseumis pidutsevad maalijad

Silja Joon
, kultuuritoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahva ette hõigati maalijad Piret Rohusaar (vasakul), Toomas Tõnissoo ja teised.
Rahva ette hõigati maalijad Piret Rohusaar (vasakul), Toomas Tõnissoo ja teised. Foto: Urmas Luik

Pärnu uue kunsti muuseumis maalikunstnike liidu aastanäitusel “Kadunud linn” osaleb üle 30 Eesti maalikunstniku, kellele see väljapanek on otsekui üks suur pidu.

Kunstnikel on ühisnäitustel vaja osaleda, sest see on nende töö osa, rääkis ekspositsiooni kuraator Toomas Tõnissoo.

Tõnissoo arvates sobib kunstnike puhul kasutada isegi võrdlust ärimeestega: on neid, kes ajavad suurt äri, teised on väikeäri või külapoe omanikud. “Ülevaatenäitus on nagu suur vanker või rong, mis mahutab palju rahvast. Piletid on kõigile ühtmoodi odavad ja neid jagatakse demokraatlikult. See on võimalus eksponeerida lihtsal kombel oma töid maalikunstnike liidu egiidi all. Anda teada, et “olen olemas”,” lausus kuraator.

Näitus on nagu maalikunstnike jaanituli või laulupidu, sest eestlased on individualistid ja istuvad tavaliselt kodus ning selle kompensatsiooniks tahetakse aeg-ajalt teha pundis mingit segast asja.

Mõnele kunstnikule sobib ühisnäituse formaat hästi ja tal on midagi kohe pakkuda, osale see ei meeldi ja neilt ei saa pilti kätte isegi tirides.

Alati on mõni, kes tunneb, et ta on kõrvale või maha jäetud. Teisel on töö valmis juba enne ühisnäituse väljakuulutamist. Liit korraldab oma liikmetele aastas neli ühisnäitust. Samal ajal on Eesti nii väike, et pole tähtsust, kas kunstnik elab Pärnus, Tartus, Tallinnas või käib sealt vahepeal ära mujale linna. Nõnda ei saa väljapanekut pidada rohkem või vähem Pärnu-keskseks. Maalid on suuremõõtmelised, nende näitamiseks on tarvis sobivat pinda ja uue kunsti muuseum on Eestis üks paremaid.

Kunstnik Toomas Tõnissoo liitus Eesti maalikunstnike liiduga 1995. aastal. “Toona oli liitu vaja verevärskendust, sest liikmed olid juba memmed-taadid ning liitu oleks võinud nimetada koguni Hõbelõngaks. Mul läks tükk aega, enne kui aru sain, kuhu sattunud olin,” tõdeb ta.

Tõnissoo lausub, et maalikunstnike liit on päris tore ja muhe organisatsioon. Mõnus koht, kuhu kuuluda, samal ajal ei tähenda see mingit vaimu, klubi või ühtekuuluvustunnet. On midagi äraspidist, lahedat ja naljakat.

Väljapanek jääb avatuks 29. aprillini.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles