L, 24.10.2020

2.osa: Koolipingist rindele

Kallaste pere tütardest Adelest (Evelin Pang, esiplaanil) ja Maretist (Mirtel Pohla) on saanud halastajaõed. Laatsaretis valitsevast viletsusest ja haavatud sõduritega tegelemisest põhjustatud ängi leevendavad piigad suitsetamisega.

FOTO: ETV

Lauri Vahtre

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.

Olukord, millesse sattusid Indrek Kallaste ja Toomas Roo koos oma klassivendadega 1918. aasta sügisel, on paljudele tuttav romaanist ja filmist «Nimed marmortahvlil». Elu seadis poiste ette hamletliku küsimuse: kas minna sõtta või mitte?

Nemad otsustasid minna, nii nagu tuhanded koolipoisid tõepoolest tegidki. Ning teised otsustasid minemata jätta - ka selliseid oli palju. Valitses ebakindlus, üldine arvamus oli, et ega väike Eesti suure Venemaa vastu saa. Nõnda mõtiskleb ka rannamees Joosep, kehitades samas õlgu - aga mine tea...

Saksa okupatsioon oli kestnud kuni 1918. aasta novembrini, mil Saksamaagi revolutsioonikeerisesse sattus ja maailmasõda lõpuks läbi sai. Nüüd tuli ilmsiks, kui õige oli olnud Eesti iseseisvuse rutakas väljakuulutamine veebruaris. Lahkuv Saksa administratsioon andis võimu üle EV Valitsusele - muud varianti polnud - ja aitas Narva all vastu võtta punaväe esimesed rünnakud.

Samas olid sakslased väga tõrksad oma relvastust eestlastele üle andma, muutes selle pigem kõlbmatuks. Näiteks loobiti Tallinna sadamas merre tuhandeid püssilukke. Samasugust paranoilist mõistmatust väikerahva püüdluste suhtes kogesid eestlased ka sakslaste teise evakueerumise ajal 1944. aastal.

1918. aasta lõpul näis olukord troostitu. Punavägi oli tunginud üle Narva jõe, alistades ühe asustatud punkti teise järel ning lähenedes Tallinnale, mis oli mere poolt pealegi täiesti kaitseta.

Õnneks saabus Tallinna õigeaegselt Inglise eskaader, tagades julgeoleku merelt. Tallinnas veel teatavat jõudu omavad enamlased üritasid olukorda sellegipoolest destabiliseerida, korraldades raekoja platsil, Eesti Ajutise Valitsuse ees, ähvardava meeleavalduse. Olukorra päästis maja ees valvet pidanud koolipoiste salga kogupauk, ning miks ei võinud nende koolipoiste hulgas olla keegi Indrek või keegi Toomas. Pole kindlalt teada kedagi, kes sellest kogupaugust surma oleks saanud, kuid rahvahulk peletati laiali.

Johan Pitka tuli mõttele hakata koostama improviseeritud soomusronge, millest hiljem kujunes Vabadussõja üks olulisemaid faktoreid. Ülemjuhataja Johan Laidoner pani maksma karmi - isegi väga karmi - korra ja asus ette valmistama vastupealetungi, sest enamlaste kahuritule sähvatused paistsid Harjumäele juba ära.

Õppursõdurid, kes polnud veel rindele jõudnud, ootasid kärsitult lahingusse minekut, mis peagi juhtuski. Sageli olid nende ohvitserideks endised õpetajad nagu siin loos Ploompuu. Õpetaja oli elukutse poolest ka Julius Kuperjanov.

Aastavahetuse paiku toimunud murdelahinguis punased peatati ja tõrjuti lühikese ajaga Eesti piiridest välja. Näib, et alles nüüd taipas punaväe juhtkond, et nad on endale vastase saanud ja alustas märtsis Lõuna-Eestis jõulist vastupealetungi, mille tõrjumiseks pidi Eesti rahvavägi välja panema viimsegi jõu.

Kusagil Võru kandis peavad veriseid võitlusi ka Indrek, Toomas ja nende koolivennad. Nad näevad enda vastas nii eesti enamlasi, venelasi kui koguni hiinlasi, mis vastab ajalootõele. Samal ajal saavad Indreku õed oma lahingukogemuse laatsaretis. Pole oluline, kus see asub, Tartus, Tallinnas või mujal. Sõda pole ei ilus ega ülev kusagil, kuid isegi raskelt haavatud ei kipu väitma, et oma vabaduse kaitsmine oleks mõttetu.

Sõjategevuse ägedus ei tähendanud, et nooruke Eesti riik olekski ainult sõjapidamisega tegelnud. Lahingukära taga toimus riigi tegelik rajamine, mille tähtsaks osaks oli Eesti Asutava Kogu valimine (valimised toimusid ka rindel) ja kokkuastumine 1919. aasta aprillis. Sel kogul oli kaks peamist kohustust: vastu võtta põhiseadus ja maareformi seadus.

Mõlema seadusega saadi hakkama, mis tähendas muuhulgas seda, et mehed nagu Osvald Kallaste jäid koos teiste mõisaomanikega tõepoolest oma suurmaavaldusest ilma. See ei tähendanud siiski veel kogu vara kaotust ja sõltus inimesest, kui stoiliselt keegi seda „röövimist" talus. Oli selge ju seegi, et ainus alternatiiv Eesti Vabariigile ja tema maareformile olnuks enamlaste võim; viimased oleks aga lisaks maadele võtnud ka elu.

Lõuna-Eestis ründasid punaväed uuesti ja taas löödi nad tagasi. Mais hõivas Eesti armee Pihkva. Samal ajal hakkas kerkima uus ohupilv baltisaksa vabatahtlikest koosneva Landeswehri näol. Ametlikult pidi Landeswehr sõdima punastega, alludes Läti valitsusele, kuid selle asemel hoopis kukutas Läti seadusliku valitsuse, ilmse eesmärgiga elustada 1918. aastal luhta läinud unistus Balti hertsogiriigist Saksamaa tiiva all.

See oli Eesti huvidele täiesti vastuvõtmatu ja oli vaid aja küsimus, mil Eesti armee ja Landeswehri teed ristuvad. Eestlased olid peale Pihkva jõudnud juba ka sügavale Ida-Lätisse, sest sõjanduse aabitsatõde ütleb, et oma territooriumi ei saa kaitsta selle piiridel seistes.

Nagu ikka, kaasnes lahingutegevusega mitmesuguseid, ka koomilisi episoode, nagu neid elavad läbi ka selle loo peategelased. Enamik neist episoodidest toetuvad mõnele autentsele juhtumisele, nii nagu need on meieni kandunud Vabadussõja veteranide mälestustes.