Miks on kassid «kasti sees mõtlejad», mitte väljapool?

Loomaekspertide sõnul tunnevad kassid end liigses avaruses rünnatavatena ja ebakindlatena, selle tõttu on nad valmis ronima kasvõi kõige kitsamasse kohta, mis neile turvalise tunde tekitab.

Kassipojad hoiavad alate ema ja õdede-vendade lähedusse, olles nendega pidevas kehalises kontaktis, kuna see tekitab turvatunde. Täiskasvanud kassid aga otsivad kaste, karpe ja muud sarnast, kus saab end kerra tõmmata. Kehaline kontakt ümbritseva objektiga paneb kassi keha tootma endorfiine, mis on looduslikud morfiini sarnased ained, tekitades mõnu ja kahandades stressi.

Kassid on pesaehitajad, nad tagavad pesaga nii enda kui poegade turvalisuse.

Kassiasjatundjate teatel peavad kassidel olema piisavat kõrge äärega puhkepaigad, sest madalamates ei tunne nad end mõnusalt ja kindlalt.   

Katsed on näidanud, et alati ei vaja kass karpi või muud sarnast, vahel piisab ka sellest, kui põrandale joonistatakse kuubik või ristkülik. Virtuaalne kast ei ole sama hea kui reaalne kast, kuid kass võib leppida ka sellega. Kassi alateadvus annab teada, et ta on ikkagi turvaliselt «kastis» ja ta kehas hakkavad möllama õnnehormoonid. Nurrumine näitab, et kass on endaga rahul. 

Hollandis tehti katse, milles viidi grupp kasse uude ümbruskonda. Osale kassidele anti kast, teisele mitte. Uurimine näitas, et kasti saanud kassid harjusid uue ümbrusega kiiremini ja neil oli vähem stressi.

Seega peaks kassiomanikud tagama oma lemmikutele karpide, kastide, paberist ostukoti või lihtsalt põrandale joonistatud nelinurga abil turvalisuse.