Kargetel Teravmägedel matkamiseks on vaja vintpüssi ja arktikakoera

Matk on pikk ning teekonna pikkust mõõdame tundides, mitte kilomeetrites.

FOTO: Tanel Tarendi

Kell on umbkaudu pool kolm öösel, üle lahe paistavad jäised liustikukeeled, vesi õhkab külma ning umbusklik, ründava moega randtiir plagistab mõne meetri kõrgusel pea kohal paigallennul tiibu. Päike on kõrgel ja helendab justkui pisut teistmoodi kui kodus. On südasuvi, tunnike tagasi maandus Teravmägede Longyearbyeni lennujaamas lend, mis mind koos kolme sõbraga kargest kodumaisest suvest palju külmemasse tõi.

Tellijale Tellijale

Longyearbyeni ümbruse mäed on täis endisi söekaevandusi. Koerakasvanduses tegutsev prantslannast koerahaldaja Manon räägib elavalt žestikuleerides, kuidas need on justkui Gruyere’i juust. Kas sa tead, milline Gruyere on, küsib ta. Õnneks tean. Svalbard Villmarkssenter on koduks neljakümne kahele kangele Arktika penile, kõik pisut oma nägu ja tegu – nad teevad pikki talviseid ringe üle Teravmägede ning suvel rõõmustavad maabuvat turisti vankrisõidu ja jalutusretkedega.

Teine öö möödub koerakasvanduses ja unelaulu laulavad kõik 42 koera korraga. «Uuu?» alustab solist tagasihoidliku küsimusega. Seejärel liituvad veel paar seltsilist ning minut hiljem huilgab kogu seltskond. . Sellist spontaanset koosulgumist juhtub nii hilisõhtutul kui ka varahommikul, kui toidunõudega kolistamine ajab kõik erakordselt elevile. Kenneli kõrvale on sättinud oma pesitsuskoloonia hahad, kelle üsna täpsete arvestuste kohaselt hoiavad koerad polaarrebased kenasti eemal. Siin-seal kurseerivad hahapered, udusulis pesakonnad riburadapidi järel.