Keili Sükijainen räägib suu puhtaks: kõik, mis puudutab minu mingeid väljamõeldud tegevusi Zandiga, on lausvale

Keili Sükijainen kirjutab Facebookis: «Mul on siiralt kahju, et objektiivse sõnumitooja rollis olnud ajakirjaniku ehk mind proovitakse nüüd viimases hädas avalikult sopaga loopida.

Seoses täna õhtul Kanal 2 «Reporteris» avaldatud looga, pean vajalikuks Laura Kõrgemäe kupeldamisskandaalis suurkliendina osalenud Iraj Zandiga seotust omalt poolt selgitama.

Kuna loos ajakirjanduseetikale juba näpuga näidati, on oluline ka mainida, et Zandi advokaat Indrek Leppik on ühe «Reporteri» töötaja abikaasa. Veel enam, Indrekuga PWHC Legal büroos töötav kolleeg Karl J. Paadam omakorda Iraj Zandiga äri ajanud.

Asjast siis. Nimelt jõudis minuni Leppiku kaudu mõned nädalad pärast Laura Kõrgemäe kupeldamisskandaali ilmumist info, et mina ise olla samuti härraga kohtunud ja neil on sellest mingi pilt. Mõistagi olin pahviks löödud, et kuidas see võimalik on. Sorisin mälus ja ajalooarhiivides ning meenus üks veidravõitu kohtumine pea kümme aastat tagasi, kui töötasin veel Eesti Modelliagentuuris.

Minuga võttis toona ühendust tuntud modell Charlene Rennit, kes tahtis lõunale minna. Arvasin, et tegu on ühelt modellilt teisele tehtava tööpakkumisega. Tartu Dorpati restorani kohale jõudes aga avastasin eest mingid välismaalastest mehed. Kuna seal räägitud jutt mulle huvi ei pakkunud, aga mind ka kuidagi ei riivanud (et oleks miskit ebasündsat pakutud vms), siis lahkusin sealt ruttu ja sinnapaika see jäi – vajus unustuste hõlma, eriti arvestades, et kümne aasta jooksul on inimestel ikka väga palju kohtumisi ning erinevad kohtumised olid minu igapäevatöö osa.

Kui minuni sügise alguses jõudis info, et Laura Kõrgemäe kupeldab noori näitsikuid ja uurimise pealt selgus, et seotud on ka mingi iraanlasest Iraj Zandiga, siis ei osanud ma mingit pidi viia kokku oma kohtumist ja kõnealust meest. Mul polnud selline lõuna meeles, veel vähem mehe nägu, kes seal osales. Toona ju korraldas selle Charlene Rennit ja mul polnud õrna aimugi, et juba siis sama mehega.

Mõistagi, kui see oleks mulle pähe torganud ja mingigi kahtlus tekkinud, oleksin esmajoones sellega oma lugu alustanud. Kuna minu tehtud uurimises Charlene Renniti nimi allikate vestlustest esile ei kerkinud, ei osanud sellele isegi mõelda. Alles hiljem, järellainetusena ilmusid galeriid, kus Zandi sõbrad ette rivistati ja kui kohtumise väide ka minuni jõudis, panin kaks asja kokku. Esmajoones andsin muidugi kogu mulle teadaoleva info ning tunnistused politseile edasi.

Kõik muu, mis puudutab mingeid väljamõeldud tegevusi Zandiga, on lausvale. Minu südametunnistus on puhas, sest tean, et midagi sellist pole kunagi juhtunud. Selle mehe nime kuulsin alles esimest korda lugu uurima asudes ning vastupidiselt mitmete noorte neidude eludele, pole tema minu oma õnneks varem mõjutanud. Ma ei näe ka, et oleksin ajakirjanikuna valesti käitunud, kui selle loo tegin, sest üks pea kümne aasta tagune tühine lõuna, mida ma isegi ei mäletanud, kindlasti selle põhjus polnud. Enamgi veel, ma ei kujuta ette ka, miks peaks üks terve mõistuse juures olev inimene üldse tegema sellise suure loo, kui ise kardinate taga salamahti osalistega sahkerdab.

Igaljuhul on kahjuks nii, et kui suur kivi lendab sopahunnikusse, saavad täpid peale kõik, kes lähedal. Eks oligi naiivne arvata, et nii suure skeemi paljastanud sõnumitootjat ei proovi uppuv inimene viimase jõupingutusega kaasa tõmmata. Täna võin öelda, et minu süda on igastahes rahul. Tean, et uurimine käib ja üle on kuulatud väga suur hulk tunnistajaid ning praegu jääb vaid üle ära oodata selle tulemus, et välja tuleks tõde ja õiged inimesed saaksid karistatud.

Minule kinnitas välja tulnud info aga veelgi, et asi mida uurisin oli seda väärt. Praegu avalikustatud kohtumine ainult tõestab veelgi seda, et Zand on proovinud aastakümneid läbi erinevate tuntud inimeste isegi alaealisi endaga suhtlema tõmmata. Mul on hea meel, et aastakümneid kestnud skeem, kus kümneid, kui mitte sadu tüdrukuid, alatult ära kasutati, on viimaks kõigi ees väljas. Ainult nii võib olla kindel, et rohkem ohvreid juurde ei teki!

Üldiselt ma loodan, et see sitaloopimine rahuneb ja mulle lähedased inimesed ei kannata aluselt. Lõppude lõpuks selgitab tõe välja politsei, edu neile uurimisel.»