Marju Lauristin rääkis saates «Radar», et ta palus kapol vaadata oma ema, kommunist Olga Lauristini jälgi.
Marju Lauristin kahtlustas, et tema ema võis saata Eesti inimesi Siberisse: lasin seda kaks korda kontrollida
28. november 2017, 20:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mul oli see väga hinge peal ja mu ema oli siis väga vana juba. Ta oli üle üheksakümne. Ta ise ütles, et ta ei ole olnud ise kunagi küüditamistes osaline. Aga ma ei saanud rahu ja palusin tõepoolest kontrollida. Eriti, kuna pidevalt olid kuulujutud,» rääkis Lauristin.
«Ma tegin seda koguni kaks korda ja sain vastuse, et on kontrollitud ja ei ole. Temas ei olnud kuskil seda künismi ja võimutaotlust, ta oli lõpuni 20-aastane.»
«Eks ta on,» tunnistas Lauristin, et sellise asja kahtlustamine oli raske. Kui saatejuht küsis, kuidas sääraste kahtlustega hakkama saada, puhkes Lauristin naerma: «See on mõttetu küsimus. Ajad olid sellised, et mina kahtlesin, mida mu ema tegi, aga kui võtame ette Ida-Saksamaa, kus tehti toimikud lahti ja leiti, et inimeste enda perekonna inimesed andsid infot ja nii edasi... Totalitaarse süsteemi olemus ongi tegelikult see, et tekitatakse totaalne kahtlustamine ja ebakindlus. Sa kunagi ei või teada. Õhkkond on üles ehitatud kuulujuttude, kahtlustamise ja hirmu peale ja see on erakordselt vastik.»
Lauristin märkis, et Edgar Savisaar pole kahtlustamisest siiani üle saanud.
«Kuna siis kasutati kahtlustamist ära võimu hoidmiseks, aga samal ajal said need inimesed ise kahtlustamisest ära mürgitatud. Tekkis vastastikkune sõltuvus võimu ja kahtlustamise vahel. Savisaare ümber tekkis samasugune õhkkond. Ta pani ju mulle ka pealtkuulamise sisse, kui me olime Toompeal,» paljastas Lauristin. «Me olime Rein Veidemanniga ühes toas ja Savisaar oli valitsusjuht. Savisaar oli ilmselt kahtlustanud, et võibolla me omavahel ajame mingit juttu, mis ei ole... Hiljem kapo mehed ütlesid mulle, et kuulge, mul on väga piinlik, aga ma pidin teile ka panema selle pealtkuulamise. Palusid nagu vabandust.»
Lauristin tunnistas samas, et ta ei ole ise kunagi Savisaarelt küsinud, kas see tõesti ka nii oli. Savisaar vihastas aastal 1991 Lauristini peale niivõrd, et nad pole senimaani sõnagi vahetanud. «See ei muutnud tegelikult midagi. Savisaar on loomult väga kahtlustav ja räägib vandenõusid. See oli loogiline, aga see ei muutnud midagi selles, mis juhtus,» rääkis Lauristin.