Miks kardetakse end näidata pesus, aga mitte bikiinides?

Miks me paljastame end võõrastele riietes, mis katavad ära sama palju meie kehast kui aluspesu? Miks ei tunne me rannas või ujulas ringi käies piinlikust selle pärast, mida me kanname? Asi ei ole selles, et me häbeneksime oma keha, kandes ühte tüüpi riideid, aga tunneme selle üle uhkust, kandes teisi. Aluspesu ja bikiinid katavad ju ära sama suure osa meie kehast. Erinevus seisneb aga selles, mida me seesmiselt tunneme.

Üks põhjuseid on see, et riietus on alati seotud kontekstiga. Meile võib tunduda jabur, kui võrdleme omavahel aluspesu ja ujumisriiete kandmist, aga see tundub loogilisem, kui me vastandame omavahel ujumisriided ja peokleidi või aluspesu ja spordiriietus.

Kontekst ehk koht või olukord, kus me parasjagu viibime, nõuab konkreetset riietusstiili, olgu selleks tööriietus, rannarõivas või peoriided. Rannariietust on sobilik kanda ainult rannas või ujulas. Seda nii meeste kui naiste seas. Ühiskond vaataks viltu, kui ilmuksime randa või piknikule uhkes õhtukleidis. Siinpuhul pole küsimus selles, kui palju inimene enda riietusega oma keha ära katab, vaid selles, kas tema riietus sobib asukoha ja tegevusega.

Lisaks on oluline ka konnotatsioon ehk idee või tunne, mida konkreetne isik peale enda tavapärase olemuses väljendab. Aluspesu kandmine väljendab olekut, kus me oleme peaaegu alasti. Seega, kui keegi kannab aluspesu, avalikult või privaatselt, siis ütleb see inimene: «Vaadake mind, ma olen peaaegu alasti». Ujumisriided väljendavad ujumist rannas või basseinis. Selle kandja ütleb: «Väljas on liiga kuum, ja ma läksin ujuma või päevitama ning ma olen liialt laisk, et riideid vahetada».

Seega ei ole nende riiete kandmine mitte kuidagi seotud sellega, kui palju need riided paljastavad, aga pigem, mida riided tähistavad. Aluspesu tähendab midagi intiimset, midagi isiklikku, midagi sellist, mille nägemiseks pole õigust mitte kellelgi peale iseenda ja inimeste, kes on selle ära teeninud.

Vanus

Kui vaatame lähemalt vanusepõhiseid erinevusi ja seda, kuidas teatud vanusegrupid suhtuvad rannariiete ja aluspesu kandmistraditsioonidesse, võib tõdeda, et suuri erinevusi esile ei tõuse. Küll aga hakkab silma, et nooremate neidude seas on tänasel päeval enese eksponeerimine, olgu siis rannariietes või aluspesus, üsna populaarne. Siinkohal saab järeldada, et julgus end nappides riietes näidata on aastatega kasvanud. On mitmeid erinevaid portaale, kus me saame näha iPhone’iga tehtud selfie’t, milles kandjal ei ole teab mis palju riideid seljas.

Tol hetkel võivad nad kanda kõike alates peoriietest kuni spordirõivasteni välja, aga mitte kunagi ei ole neiu aluspesus. Ja kui ongi, siis ei ole nende piltide pealt võimalik näha kandja nägu või muid isikut väljendavat joont, sest kuigi noortel naistel on soov enda poolpaljast keha kellelegi näidata, siis takistab neid sotsiaalne piir avaldamaks selle pildi juures ka enda nägu.Noored naised on siis need, kes diskreetsuse ja enda keha eksponeerimise piirimail tegutsevad, aga kuidas on lood vanemate naistega? Kuidas nemad suhtuvad enda keha näitemisega rannariietes ja aluspesus? Siinkohal tuleb mängu kaine mõistus, mis aitab neil valikuid teha. Kolmekümnendates ja vanem naine ei tunne sellise asja pärast piinlikust, kuna tema jaoks on piirid selgelt paika pandud, kas ja kus missuguseid riideid kanda. Vaba aeg on vaba aeg ja tööaeg on tööaeg. Iga olukorra jaoks on kindel riietusmuster ning seda väga tihti murdma ei kiputa.

Soolised erinevused

Naised on üldiselt häbelikumad kui mehed. Aga ka meestel tuleb ette olukordi, kus kellegi ees aluspesus olemine tekitab ääretult ebamugavust. Enamasti jäävad need perioodid põhikooli aega, kus algab samm-sammuline komme, kus mehed käivad pärast treeningut koos pesemas. Kuigi mõne aja pärast on selline tegevus täiesti normaalne, siis enne mõtlemise ümberkujunemist eelistatakse duši all olles kanda kolme kasukat ja viit paari aluspükse.

Üldiselt on mees ühtemoodi enesekindel nii aluspesus kui rannariietes olles – ta, kas on rahul sellega, mis tal riiete all on, või on tal ükskõik. Naised endale seda luksust lubada ei saa.

Teised mõjutajad

Enda eksponeerimine ja kulinatega kaunistamine on ikkagi kellegi teise jaoks. Me võime küll öelda, et trennis käimine, dieedi pidamine ja uute moesuundadega kaasa minemine, on meie endi jaoks, aga kõik välimust või moodi puudutavad otsused kujunevad teiste inimeste arvamusest. Meile endile ju võib mugavana tunduda, kui igal pool ainult kartulikotti riideesemena kasutame. See annab palju vabadust ja liikumisruumi. Aga me ei tee seda, kuna me ei taha, et teised inimesed meie üle naerma hakkaks.

Lisaks on väga vähe ka neid olukordi, kus me laseme kellelgi teisel end nii öelda riidesse panna. Me küsime ühes või teises olukorras, kas see riideese sobib selle teisega, püüdes sellega vastutust enda õlgadelt kellelgi teise omale lükata. Aga meie oleme ikkagi need, kes lõpliku otsuse teevad, ja need, kes neid riideid kannavad.