Villu Tamme avameelselt: elan erakuna - muidugi pole ma sellega rahul, aga hea et niigi on!
Elu24 intervjuu!

Täna tähistab 32. sünnipäeva punkbänd J.M.K.E. Enne õhtust ülesastumist Rock Cafe laval püüdsime kinni bändi looja ja pungilegendi Villu Tamme. 

Milliste emotsioonidega meenutab Villu J.M.K.E. esimest kontserti, mis toimus 1986. aastal Vinnis?

«Nii palju on meeles, et bänd oli jupp aega omaette tegutsenud ja igasuguseid lugusid oli juba olemas, aga kunagi sellist päris proovi polnud teinud, kus kõik mängivad oma osa. 
Ööl vastu seda kontserti panime koosseisu kokku. Nähvits (Tarvo Hanno Varres  - toim), kes pidi olema helimees, õppis bassikäigud ära. Aga ta on geenius – üks paremaid bassimehi, keda ma näinud olen. Võttis asju lennult. Sellel ajal ei esinenud me veel nime J.M.K.E. (Jeesus Maria! Karjatas Eit) alt. Riho Baumann pakkus meie bändile hoopis teist nime, mis meile sugugi ei meeldinud. See ei läinud päris nii. 

Kui palju on Sinus seda noore mehe pungilikku mässumeelsust?

On selline ütlus «Kes ei ole kahekümneselt revolutsionäär või viiekümneselt konservatiiv, see kas valetab või on väärarenguga».
Tohutut revolutsionääri minu sees enam ei ole, aga mingi unistus on ikka, et maailm muutuks paremaks paigaks, kus pole enam käskijaid ega keelajaid ja kus inimesed teevad asju õnnelikult. 

Ühest küljest meie kunagine sõnum peab paika ka tänasel päeval. Kui kaheksakümnendatel oli suur sõjaoht, kõik kartsid tuumasõda ja meie lood rääkisid sellest kõigest, siis nüüd võib näha, et tasapisi tuleb see oht tagasi. Laulud ei aegugi sest ega inimkond paremaks muutu. Ainult see on paremaks läinud, et Nõukogude Liit on laiali läinud. Aga küll tuleb uus ja hullem (naerab - toim)

Kuidas õnnestus J.M.K.E.-l kõrva puudutada nii, et pungihelid jõudsid ka üle lahe Soome?

Võib arvata, et need lood olid huvitavamad kui teistel punkbändidel. Ma ei oska ennast kõrvalt vaadata. Olen veidrik, kes torkab silma. Tundus nagu loomulik areng. Ma ei ole kunagi midagi selle nimel teinud, et kuulsaks saada ja ennast kuidagi müüa. Meil on bändis sellised, kes on vaikselt tahtnud punki teha. See, et soomlased meid märkasid, oli lihtsalt juhuslik. Ei tahakski midagi rohkemat. Ma ei suudaks teha aastaseid turneesid. 
See on hea, et on aeglane tempo, jääb ka muude asjade jaoks mahti. 

Mis elu sa praegu elad?

Üldiselt elan ma sellist eraku elu. See on niimoodi kujunenud ja praegu mulle see sobib.
Võibolla on see alateaduslik taotlus olnud, mis on poolkogemata kujundatud. Tegelikult ma pole sellega rahul, aga hea, et niigi on. Palju hullemini võib olla. Olen põhiliselt kodus – käin poes toidu ja õlle järel. Kord nädalas teen muusikaviktoriine ja külastan plaaditurgu.

Millest unistab täna Eesti pungilegend ja mida on oodata õhtuselt kontserdilt, seda saad vaadata täispikast intervjuust.