Aafrika päevik: vaatasin savannis kiskjaga tõtt

Heelia Sillamaa
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Jean Michel Labat/ Vida Press

«Vaatepilt savannis pühvli korjust rappivast tähnikhüäänist on igati väärt tüütuid võitlusi kaasturistidega parima vaatluskoha leidmiseks,» kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav Heelia Sillamaa.  

Kui siiani olen oma elus saanud elevante ja kaelkirjakuid vaid trellide vahelt piiluda, siis LAVis elades on lood teistmoodi. Aeglaste pensionäride asemel oleme siin ringi sõites pidanud teed andma nii sõbralikele sebradele, kaelkirjakutele kui ka ahvidele.

Vaatamata levinud eelarvamusele siin keegi siiski lõvi seljas tööle ei ratsuta ning seetõttu soovisime ka meie turistide kombel külastada Krugeri rahvusparki. Mida on siis pakkuda sellel Kihnust suuremal, 19 ruutkilomeetrisel pargil, mida iga endast lugupidav turist LAVi reisides külastab?

Kaelkirjak Krugeri pargis
Kaelkirjak Krugeri pargis Foto: Erakogu

Krugeri pargi näol on tegemist kohaga, kus puuride asemel elavad loomad vennalikult oma loomulikus elukeskkonnas ning hoopis inimesed on pistetud autodesse, kust väljatulek on rangelt keelatud. Pargis saab sõita nii omapäi isikliku autoga, kui giidi juhtimisel spetsiaalse safarimasinaga.

Juba parki sisenemine on põnev nagu märulifilm. Turvamehed kontrollivad ega autos peidetud relvi ei juhtu olema ning elukaaslane ilmestab seda omapoolse looga, kuidas pargis käib karm sõda salaküttidega. Tuleb välja, et Aafrikas armu ei anta ja salakütid võib teolt tabades koheselt maha lasta. Selleks otstarbeks töötab Krugeri pargis 650 relvastatud pargivahti.

Esimese loomani jõudes jääb aga paratamatult mulje, et tegemist on tüütuma kohaga kui loomaaed. Pärast kitsal teel ukerdamist ja koha pärast võitlemist avastame, et näha loodetud loom on juba jalga lasknud - lihtsam oleks puuride vahel trügida. Muidugi on tore näha suurt laisklevat elevanti, kuid see ei ole ikkagi päris see, mida ma ootasin.

Kus on siis National Geographicu väärilised stseenid? Pärast tunniajast sõitu ja lõputuid elevante ning sebrasid olen juba lootust kaotamas. 

Elevante on pargis märgata lihtne, lõvisid on seevastu palju keerulisem tabada.
Elevante on pargis märgata lihtne, lõvisid on seevastu palju keerulisem tabada. Foto: Erakogu

Nähes aga eemal puude juures pikka autode rivi, tärkab uus lootusekiir. Krugeri pargis kehtib kuldne reegel - kui autod seisavad järjekorras, on läheduses mõni loom. Mida rohkem autosid, seda erilisem loom. Lähemale jõudes avastame, et maas lamab suur pühvlikorjus, mida nokib mõnuga kari raisakotkaid.

Korjus 1
Korjus 1 Foto: Pilt videost

Nagu sellest veel vähe oleks, jõuab mõne aja pärast kohale hüään, kes ajab peremehelikult raisakotkad laiali ning asub ise piduroa kallale. Ja nii lihtsalt ongi armas loomaaed lõpule jõudnud - see siin on päris maailm. Olla vaid paari meetri kaugusel korjust rappivast hüäänist on omamoodi ehe kogemus, mis paneb paratamatult rohkem mõistma ka lihasööjate vastuväiteid veganitele - loodus on karm.

Samas on oluline vahet teha loomadel, kes elavad loomulikus keskkonnas ning surevad piinarikkalt kiskja lõugade vahel ja loomadel, kelle elu lihakombinaadi vangistuses ongi üks suur piin.  

Üldine meeleolu pargis on aga igati positiivne ning ühtehoidev - nii mõnigi auto peatus vaid selleks, et öelda meile, kust otsida mõnd eksootilist looma, keda nad ise olid just märganud. Kui ühe soovitusega läks meil õnneks ning nägimegi puu all magavat tähnikhüääni, kellega veetsime idülliliselt uhkes üksinduses pool tundi, siis välja reklaamitud lõvi meil tabada ei õnnestunudki.

Kahjuks keegi parki minnes konkreetsete loomade nägemist garanteerida ei saa ning hiljem vaid kitsi näinud pettunutele raha tagasi ei maksta. Küll aga läks paremini meie sõpradel, kes külastasid parki hiljem ning nägid lausa 15 lõvi.

Vaatamata peidus olnud lõvidele ja trügivatele autodele tekib pargis aega veetes omamoodi ühtekuuluvustunne kirju loomariigiga. Nii ei üllataks mind olukord, kus mõni härdinud meeleolus turist suurest vaimustusest autost välja läheks ja kiskjaid paitama kukuks.

Vaadeldes autos loomi, kes end inimeste juuresolekust põrmugi segada ei lase, kaob ohutunne täielikult. Õndsas unes kodukassi meenutavat hüäänikest nähes tekib ka endal soov teda paitama minna.

Sebrad autodes istuvatest inimestest end häirida ei lase, küll aga panevad nad jooksu kui neile kõndides läheneda. 
Sebrad autodes istuvatest inimestest end häirida ei lase, küll aga panevad nad jooksu kui neile kõndides läheneda. Foto: Erakogu

Kui soov metsikuid loomi kallistada on vaid romantiline unistus, siis lõvide söögiks langemata metsapeatuse tegemine on juba realistlikum probleem. Nimelt on vahemaad pargi puhkealade vahel ootamatult pikad. Seetõttu võib enda kannatuste vähendamiseks parki külastades päevase kohustusliku veekoguse rahuliku südamega täitmata jätta.

Lisaks sellele on turistidel turvalisuse tõttu oluline jõuda enne pimeda saabumist pargist välja või pargis asuvatesse laagritesse. Nii on ajaga võidu jooksmine (või õigemini sõitmine) safariseikluse oluline osa. Korralik ajaplaneerimine ei tee seega Krugeri parki külastades liiga ka spontaanse soodumusega külastajatele.

Kuna ühe päevaga suurt parki läbi kammida ei jõua, tasub kaaluda pargis ööbimist. Laagrites on olemas nii telkimisplatsid ja ühiskasutatavad pesuruumid tõelistele rännusellidele, kui uhkemad bungalod ja peened restoranid mugavamatele seiklejatele. Kahjuks ei päästa looduse eest ka kõrgem üür ning nii seisavad ka bungalote ustel hoiatussildid sööki varastavate salakavalate paavianide eest.

Hoiatussilt ahvide eest
Hoiatussilt ahvide eest Foto: Erakogu

Hommikul uuesti teele asudes selgub, kes reisikaaslastest on ikkagi see tõeline loomasõber. Mitte just kõik inimesed ei jaksa mitu päeva järjest loomi vaadata. Nii väsis ka minu rahutu hing autos istumisest ära. Kaua ma ikka neid kitsi vahin! Samal ajal leidis elukaaslane, et tema võiks siin pargis kasvõi töötada.

Külastuse lõpuks leian, et tegemist on kohaga, mida peab kord elus kindlasti külastama. Ehedad emotsioonid, mis pargis tekivad, jäävad kummitama veel pikka aega. Samal ajal mõtlen ma aga juba õudusega, kuidas iga tuttav, kes mulle LAVi külla tuleb, soovib mind endale Krugeri parki giidiks kaasa ja päris nii tihedaks safariks ma ikkagi valmis ei ole.  

Kitsed on vaieldamatult pargis enim kohatavad loomad.
Kitsed on vaieldamatult pargis enim kohatavad loomad. Foto: Erakogu
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles