Kuidas Hitchcock, Kubrick ja teised režissöörid autentsuse nimel näitlejaid piinasid (1)

Yle tõi ära viis režissööri, kes saavutasid stseenide autentsuse näitlejate piinamise ja alandamisega.

Alfred Hitchcock (1899 – 1980) on üks tuntumaid režissööre, kelle põhižanriks olid õudusfilmid.

Hitchcocki ebainimlikke töömeetodeid sai kogeda näitlejanna Tippi Hedren, kelle tuntud režissöör leidis ühest reklaamist. Ta sõlmis Hedreniga ilma tema näitlemisoskusi lähemalt uurimata seitsmeaastase töölepingu.

Hedren mängis peaosa Hitchcocki 1963. aasta filmis «Birds» (Linnud) ja 1964. aasta filmis «Marnie».

Hedren sõnas aastaid hiljem, et Hitchcock piinas teda võtete ajal seksuaalsete vihjetega, käperdas ta keha, üritas teda vägisi suudelda ning lasi ehitada oma kontori ja tema riietusruumi vahele ukse, et saaks minna ta juurde igal ajal.

Hitchcock ei kartnud sattuda kriitika alla selle eest, et ta kasutas Hedreni peal vägivalda. Autentsete kaadrite saamiseks sulges režissöör näitlejanna filmi «Linnud» võtetel viieks päevaks näljutatud ja vihaste lindudega ühte ruumi. Linnud hakkasid lõpuks Hedrenit ründama, tekitades talle kehavigastusi.

Hedreni sõnul ei pidanud ta ühel hetkel enam vastu ja tal tekkis närvivapustus. Näitlejanna oli selle tõttu mõnda aega haiglaravil ja võtted tuli katkestada.

Hedren tõrjus Hitchcocki lähenemiskatseid ja see ärritas kuulsat meest, kes lõpuks kättemaksuks Hedreni näitlejakarjääri hävitas. Hoolimata seitsmeaastasest lepingust ei andnud Hitchcock Hedrenile enam rolle, vaid ta oli veel viis aastat Hitchcocki palgal ilma tööd tegemata.

Režissöör Stanley Kubrick (1928 – 1999) oli perfektsionist, kes tegi igast stseenist lõpmatu arvu kaadreid ning kes oli oma töömeetoditelt üsna sadistlik.

Kubricki filmograafiasse kuuluvad näiteks «2001: Space Odyssey» (2001: Kosmoseodüsseia), «A Clockwork Orange» (Kellavärgiga apelsin) ja «The Shining» (Hiilgus).

Õudusfilms «The Shining» (Hiilgus) mängisid peaosi Jack Nicholson ja Shelley Duvall. Kubrick pidas Duvalli üsna keskpäraseks näitlejaks ja piinas teda palju.

Näiteks lasi Kubrick teha Duvallil sama stseeni 127 korda enne kui sellega rahule jäi.

Duvall pidi «Hiilguses» näitlema hirmunud ja ebakindlast naist, režissöör kasutas näitlejanna parema rollisoorituse nimel nii tema sõimamist kui mõnitamist. Samuti kästi võttegrupil suhtuda Duvalli põlgusega ja üleolekuga. 

Kinnitamata andmetel tekkis Duvallil «Hiilguse» võtete ajal vaimse tervise probleeme, mis pärast selle filmi valmimist süvenesid.

Fritz Lang (1890 – 1976) oli saksa ekspressionismi esindaja ja üks 20. sajandi tähtsamaid filmirežissööre, keda tunti tema karmidest töömeetoditest.

Näiteks laulja-näitlejanna Marlene Dietrich nimetas Langi sageli sadistiks ja türanniks.

Dietrich mängis peaosa Langi 1952. aasta vesternis «Rancho Notorious», mille võtetel see režissöör julmusega hiilgas.

Näitlejanna teatel ei tohtinud tema ega ta kolleegid võtete ajal vaadata, kuhu nad astuvad, vaid nad pidid pea kogu aeg püsti hoidma. Lang oli võttepaiga põrandale joonistanud kohad, kuhu näitlejad astuma pidid, kui keegi neist valesti astust või korraks jalgu vaatas, tehti võte uuesti ja nii korrati iga stseeni kümneid kordi.

Dietrichi meenutuse kohaselt irvitas Lang nii tema kui teiste vigade üle.

Tummifilmide klassika, 1926. aasta ulmefantaasia filmis «Metropolis» peaosa mänginud Brigitte Helmi meenutuste kohaselt olid Langiga võtted nii rasked, et ta hakkas mõistust kaotama.

Näiteks pidid Helm ja Berliini vaesetest linnaosadest pärit 500 last kaks nädalat töötama külma veega täidetud suures basseinis. Selles fimiti stseenid, mis kujutasid üleujutust linnas.

Ühe stseeni jaoks andis Lang käsu Helmi rõivad süüdata, kuna ta soovis õigeid leeke, kuid Helmi ei teavitatud sellest varem.  

Itaallasest režissööri Bernardo Bertolucci (sündinud 1940) üks tuntumaid filme on 1972. aastal valminud «Ultimo tango a Parigi» (Viimane tango Pariisis).

See on erootilise alatooniga film keskealise ameeriklasest leskmehe ja noore prantslanna seksisuhtest. Ameeriklast Pauli kehastas Marlon Brando (1924 – 2004) ja prantslannat Jeanne’i Maria Schneider (1952 – 2011).

Filmis on kuulus stseen, milles Brando tegelane Paul vägistab Schneideri tegelase Jeanne’i kasutades libestina võid. Bertolucci ja Brando leidsid, et see võiga stseen annaks filmile vürtsi juurde, käsikirjas seda stseeni algselt ei olnud.

Mehed otsustasid, et ei räägi või kasutamisest Schneiderile, sest tahtsid noore, 19-aastase näitlejanna tegelikku reaktsiooni, mitte näitlemist.

Maria Schneider sõnas hilisemates intervjuudes, et ootamatu stseen vihastas teda ning ta ei teadnud, et ei pea nõustuma millegagi, mida ei ole käsikirjas.

Näitlejanna tundis nimetatud steeni tehes, et teda tõesti vägistatakse ja pisarad selles stseenis olid ehtsad.

Aastakümneid on filmi «Viimane tango Pariisis» ümber spekuleeritud, et kas Brando vägistas Schneideri, kuid nii Brando kui Bertolucci eitavad seda.

Rauni Mollberg (1929 – 2007) on üks tuntumaid soome režissööre, kellel valmis paarkümmend filmi, millest kõige tuntumad on «Maa on syntinen laulu» (1973), «Milka, elokuva tabuista» (1980) ja «Tunetematon sotilas» (1985).

Nii näitlejad kui võttemeeskond kartsid Mollbergi, kuna ta kehtestas end autoritaarselt.

Mollberg oskas näitlejaid juhendada, kuid tänapäeva vaatevinklist oli ta julm.

Režissöör on kolleegidele selgitanud, et näiteks pani ta võtetel lapsed nutma sellega, et puhus neile sigaretisuitsu näkku, näpistas neid ja valetas, et mõne lapse ema suri.

Mollbergi meeskonnas töötanute sõnul kasutas režissöör näitlejate mõjutamiseks ja autentsuse saavutamiseks mitmeid julmi manipuleerimisnippe.

1980. aasta filmis «Milka, elokuva tabuista» kehastas peaosalist, 14-aastast Milka Sierkkiniemit 16-aastane Irma Huntus, kellel oli mitu alastistseeni. Huntust kiusati nende stseenide tõttu koolis ja ta pere mõnitati nende kodukohas. Huntuse sõnul loobus ta kiusamise tõttu näitlemisest.