Otsinguline uus Eesti film «Portugal» ajas rahva segadusse
15. aprill 2018, 17:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/04/12/7777837t1h6dca.jpg)
Nii nagu filmi tegelased pettusid elus, pettusid mitmed vaatajad pisut oma lootustes filmile «Portugal». See ei ole lihtne film, kuid säravad näitlejad päästavad selle. «Mirtel Pohla võiks olla Eesti Julia Roberts,» leiab üks vaataja sotsiaalmeedias.
Kergelt koomiliste sugemetega seikluslik draama «Portugal» on tunnustatud näitleja ja teatrilavastaja Lauri Lagle esimene täispikk mängufilm, mille peaosalisi kehastavad näitlejad Mirtel Pohla ja Margus Prangel. «Portugal» on lugu suurest igatsusest millegi järele, mida ei ole veel tundnud või mida võib-olla isegi ei eksisteeri.
Filmikriitik Hendrik Alla nimetas filmi «21. sajandi keskearõõmudeks, mis lõppeb orgiaga». Sten Kauber, ERR´i filmikriitik küsis «Kas me pole Eesti filmis näinud juba piisavalt keskklassist keskealise tegelase eksistentsiaalse hingepiina käsitlusi? Kas keskmisest omanäolisem ja esteetilisem «Portugal» avab saudade mõiste kaudu nende kriiside põhjusi, tagajärgi ja lahendusi avardaval moel?»
Ka vaatajad on segaduses. «Andsin Eesti filmile veel ühe võimaluse, aga.... kahju! Kindlasti võiks stsenarist proovida sama temaatikat käsitleda umbes kümne aasta pärast, kui elukogemust rohkem. See film ei täitnud lubadusi, mida tutvustuses esitleti. Eesti naine ei murra kusagile välja, kuigi saab aru, et teda praegune elu ei rahulda,» leiab ajakirjanik Ene Veiksaar. «Film viib hullemasse masendusse selle asemel, et muutustele mõtlema ärgitada. Mirtel võiks olla Eesti Julia Roberts, kui keegi oskaks seda heas mõttes ära kasutada,» jätkab Veiksaar nördinult.
«See film ei kõnetanud. Inimesed lahkusid enne lõppu saalist. Ma imestan kõige rohkem selle üle, et head ja elukogemusega näitlejad on nõus seda hala mängima.» leiab teine vaataja.
Filmi peategelast kehastanud näitleja Margus Prangel soovitab filmi vaadata mitu korda, et mõista. Tema ise ei olegi Portugalis käinud, sest ka film filmiti peamiselt Eestis.
Kui filmi lavastaja Lauri Lagle vestles Postimehe kultuuritoimetusega, siis tema vastustes kordus väljend «võib-olla», nii kogus ta aega mõtete puhastamiseks ja õige vastuse otsimiseks. Üsna haruldaseks on jäänud intervjuud, kus vastaja julgeb tunnistada, et tahab saada targemaks inimeseks, et ta tahab areneda loojana, aga selleks on vaja iseendaga tööd teha. Lagle julges ja see polnud eputamisena mõeldud.
/nginx/o/2018/04/11/7774207t1h737c.jpg)
Filmi peategelased on vabaabielus elavad lapsevanemad, kelle omavahelises armastuses pole põhjust kahelda. Aga kui hing ihkab midagi veel, mingit seletamatut kõdi, saavad alguse sündmused, kus miski pole enam endine.
Järgides oma sisemist tungi algab otsingute teekond, mis on mänguline, muhe, läbinisti inimlik, täis eksimise ja uuesti alustamise võimalusi ning värvikaid karaktereid, kes kõik on teel ja kel kõigil on üks eesmärk: leida õnn.