Yoko Alender pani kahe kuu rinnapiimavarud kappi ja sõitis laste kõrvalt Indiasse

Yoko rääkis, et kuigi elu koos muusikust isa Urmas Alendriga ei olnud sugugi tavapärane ja oli vahel väga raske, on just kõik see läbielatu vorminud teda inimeseks, kes ta on täna. Oma lastele pakub ta siiski teistsugust üleskasvamist ja avaldab selle üle headmeelt.

Ühe vastuolulisema väljaütlemisena räägib noor naine oma värskes raamatus otsusest 9-kuuse lapse kõrvalt Indiasse giidiks minna. «See oli minu jaoks hästi klassikaline lapsega kodus olemise aeg, alates leiva küpsetamisest püreede ise tegemiseni ja tütar Herta oli saanud umbes 9-kuuseks, kui tundsin, et mul on täitsa küllalt saanud sellest nämmutamisest,» ütleb naine julgelt. «Siis tuli huvitav võimalus minna Indiasse, kuhu mind kutsuti giidiks — arutasime abikaasaga ja ta oli väga toetav.»

Nõnda pakkiski ta kotid, lüpsis lapsele kaheks kuuks rinnapiima ette ja läks Indiasse. Lapsest eemal olek oli keeruline kuid andis palju värskendavat mõtteruumi ning laadis energiaga taas tagasi tulla ning hea ema olla. Laste pärast muretsema ei pidanud, sest Yoko abikaasal on iga lapsega eriline suhe ning on hea isa.

Oma lugu otsustas ta jagada, et avada inimeste silmad emasid ümbritseva surve ja eideaalikultuse teemadel: «Enda tassi peab täis hoidma, see on kõige olulisem ülesanne, sest kui ise läbi põled, on see lastele kõige raskem. Emad vajavad aega, et käia trennis, lugeda, võtta uus hobi, igaüks teab, mis teda toidab. See on oluline, et nii naised kui mehed räägiks nendest asjadest avatult, muidu ei saagi me terveid peresid. Tuleb mõista, et elu ei ole ideaalne, vaid ebatäiuslik ja pole vaja alati püüda, tuleb puhata, taastuda.»