Nilov pole ministeeriumilt saadud vastusega rahul: kas me peame ootama uut valitsust? (1)

«Pool Eestit elab sündmust raskelt üle, koolides tehakse leinaseisakuid, «Kodutunne» on sügavas leinas ja nõutu! Oleme saanud kümneid tuhandeid kirju ja kaastundeavaldusi, mis näitab, et Signe läks Eesti rahvale väga korda. Eesti riik avaldab üldiselt teistele riikidele kaastunnet kui mingid õnnetused juhtuvad kuid oma rahvale ei ole toetust veel siiani avaldanud!? See on päris huvitav ja näitab üles selget hoolimatust oma inimeste suhtes,» kirjutas Nilov valitsusele 20. aprillil saadetud kirjas.

Seejärel esitas ta konkreetsed küsimused: millal saab Tallinna–Tartu surmamaantee turvaliseks neljarealiseks maanteeks? Kui palju inimesi olete planeerinud järgnevatel kuudel ja aastatel sellel maanteel surema? Kelle surm antud maanteel võiks olla see, kus te hakkaksite tõsiselt tegutsema? Kui palju on inimelu väärtus meie riigis? Kas olete kursis kuidas Eestimaa maapiirkondades inimesed, eelkõige lapsed elavad? Kas teate, et paljudel lastel ei ole oma voodit, WCd, õppimiskohta, sooja vett ning kooliekskursioonidest ei saa nad kunagi osa võtta?

«Palun kõikidele küsimustele konkreetseid vastuseid, ümmargusest jutust poleks kasu meile kellelegi!» lõpetas Nilov kirja väga konkreetse noodiga.

Kuu aega hiljem sai teleprodutsent majandus- ja kommunikatsiooniministeerumi transpordi asekantslerilt Ahti Kuningalt vastuse. Kuningas kirjutas esmalt Nilovile, et nad avaldavad sügavat kaastunnet traagiliselt hukkunud Signe Lahteina perele ja lähedastele. «Iga liikluses hukkunu on korvamatu kaotus. Erinevad ametkonnad töötavad süsteemselt iga päev selle nimel, et liiklusohutus paraneks järjepidevalt,» lisas ta.

Kuningas tõi näiteks valitsuse poolt kehtestanud liiklusohutusprogrammi 2016-2025 ja selle rakendusplaani, mille lõppeesmärgiks on säästa aastatel 2016-2025 vähemalt 254 inimelu. Rakendusplaan näeb igaks aastaks ette kümneid erinevaid ohutusalaseid tegevusi. Loe rohkem SIIT!

«Kodutunde» produtsent pole vastusega rahul

Elu24 võttis ühendust Kristi Niloviga ning uuris, kuidas kommenteerib tema ministeeriumi vastust. «Valitsuse vastuskirjast on näha, et konkreetsetele küsimustele vastatud ei ole. Minu küsimusele, millal Tallinna–Tartu surmamaantee saab turvaliseks neljarealiseks, on vastatud ümmarguselt parandustöödest ja määramatust ajast viitega tulevikueelarvetele.»

«Kujutage ette, et te lähete politsei juurde või näiteks maksuametisse ja vastaksite nende küsimustele sama ümmarguselt. «Ega mul siin eriti raha pole, prognoosi järgi äkki 2025. aastaks midagi tekib, aga väga kindel pole ka, sõltub tulevikueelarvetest jne...» Naeruväärne!» sõnab ta. 

«Ma tahakski küsida, et kas peame ootama uut valitsust? Või kes on see, kes otsustab rahade eraldamise?» uurib Nilov. «Aastast 1998–2018 on Tallinna–Tartu–Luhamaa maantee nõudnud 215 inimelu, see on iga kilomeetri kohta vähemalt üks inimene! Kui paljud neist ratastoolis on, seda on raske teada, sest nad on ju silma alt peidus, ühiskonnast ära lõigatud.»

Nilovi sõnul on Tartu maantee liiklustihedus nagu Tallinna kesklinna liiklus, ainult sõidukiirused on sootuks teistsugused. Tema arvates on üsna selge, et surmajuhtumid on vältimatud ka edaspidi. «Kui kaua me peame oma eludega nii ulatuslikult riskima?» küsib ta.

Ka poliitikutelt eeldab ta inimeseks olemist. Nilovi sõnul peaksid poliitikud meeles pidama, et nende kuusissetulek ei tule pangaautomaadist, vaid ettevõtjate ja maksumaksja taskutest. Ja selleks, et need inimesed hästi elada saaksid, teevad nad tihti tööd öötundidest. 

«Aastal 2018 elavad väga paljud lapsed allapoole vaesuspiiri, me räägime elementaarsetest vajadustest: WC, pesemisvõimalused, oma voodikoht. Kas selle eest peab tõesti võitlema? Lapsed on meie riigile ju strateegilise tähtsusega, sest nad on meie tulevik,» sõnab Nilov.

«Tuleks ikka vägagi endal meeles hoida, et kett on just nii tugev, kui on selle nõrgim lüli,» kommenteerib Nilov, kes tunnistas, et tegelikult tegi ministeeriumi vastus ta õnnetuks. 

«Loomulikult olen ma kurb, et mu küsimused ja appihüüd on nagu hüüdja hääl kõrbes. Aga eks «teine Eesti» peabki vait olema, alluma ja edasi teenima!»