Omal käel Okeaanias: Austraalia pikim jõgi on väärt paadimatka

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võimas Wave Rock ehk lainekivi oma 15 meetri kõrguse hiidlainega.
Võimas Wave Rock ehk lainekivi oma 15 meetri kõrguse hiidlainega. Foto: Erakogu

Kui Roheline Manner on otsast otsani maitsi läbi sõidetud, on igati paslik teha enne ärasõitu kalamatk Austraalia pikimal jõel Murrayl.

Meie viimaseks suurimaks seikluseks Austraalia pinnal jäi mandri kõige pikema – Murray jõe (2375 kilomeetrit) peal tehtud paadiretk kalapüügiga. Hea sõber väikeveinitootja Tim arvas, et sellest riigist ei tohi lahkuda ilma, et oleks Murrayl käinud, ja kutsus endaga retkele kaasa.

Sellisest võimalusest ei saanud loomulikult ära öelda. Kui siiani olime omapäi rännanud, siis nüüd saime austraallasega matkamise kogemuse, mis senistest väljasõitudest mõnevõrra erineb.

Kalasaak jäi kesiseks

Tim pakkis kokku laagrivarustuse, mis pea igal austraallasel paistab olemas olevat. Esiteks swag, mis on rullikeeratav voodi teki, padja ja linaga. Selline kaasaskantav ase on ülimugav ja nii saab öösel lageda taeva all tähti vaadata, ilma et selja alla jäävad kumerused ebamugavust tekitaksid. Teine oluline matkatarve on esky, mis on Eestiski tuntud külmakast, kuid Austraalias on see kordi suurem. Samuti haaras Tim kaasa rannatoolid, grilli ja kasti veini. Joogivaru autosse tõstes selgitas ta: “Veini peab palju kaasas olema, sest võib-olla kohtame toredaid inimesi, siis meil on külakosti.”

Pärast poolteisetunnist teekonda võttis meid vastu pruunika veega võimas jõgi, mis eelmised üheksa aastat oli vaevu voolanud. Et tänavune aasta oli Austraalias ilma tõttu erakordne, saime nautida rohke vihma ja üleujutuste tagajärgi. Kui Tim enne minekut uuris, kas jõgi on meie ettevõetavas piirkonnas sõidetav, sai ta vastuse, et kuu pärast ei soovitata jõele Lõuna-Austraalias minna. Sest selleks ajaks võivad sinna jõuda jõe ülemjooksul üleujutuste tagajärjel vees hulpivad puud ja ehitusjäätmed, mis pinnalt ei pruugi alati välja paista ja niiviisi ohtlikuks osutuvad.

Timi 1960ndatest pärit renoveeritud puupaat tundus suure jõe peal väike ja väeti, kuid sai üle ootuste hästi hakkama. Kallastelt vaatasid meile vastu kõrged oranžid liivapangad, puud tulvil valgete papagoide parvi ja mõneski kohas olid kogukad majalaevad, mis on justkui liikuvad suvilad.

Meie laagripaigaks sai Donald Flat Lagoon, mida võiks kirjeldada kui mitmekilomeetrist piklikku saart keset jõge. Eukalüptidega saarekesel elas metsistunud kodukitsi juhuks, kui keegi merehätta jääb ja toitu vajab. Peale kitsede kohtasime saarel känguruperet, kes hommikul meie laagriplatsist pikkade hüpetega mööda kihutas.

Me ei saanud end laagriplatsil veel õieti sisse sättida, kui meie kõrvale triivis pisike mootorpaat. Need olid Timi kaks semu, kes meie sõiduki olid kaugelt ära tundnud.

Tim kergitas rõõmsalt kulmu ja vedas välja selliseks olukorraks kaasa võetud veinid, mis heameelega vastu võeti. Sõbrad pakkusid välja, et me külastaks omakorda järgmisel päeval nende laagrit, et saaksime maiustada kingitud veini kastmes küpsetatud jäneseraguuga.

Nagu kordi varem kogesime taas austraallaste tohutut sõbralikkust ja heatahtlikkust. Külalised jäid mõneks ajaks külla, et koos kaldaveest jõevähke püüda. Meile pakkus lõbu ainuüksi vähkidele sööda ehk krevettide hankimine. Krevetipüük osutus imelihtsaks, selleks kasutasime väikesi ruudukujulisi võrkpüüniseid, mille sisse panime seepi.

Krevette saime kõvasti, kuid jõevähke vaid viis. Rohekassiniseid vähke tuli keeta viis minutit, kuniks need silmanähtavalt punaseks muutusid ja pinnale kerkisid. Maitselt oli meie saak ülihea, kuid loomakest süües kasvas süütunne: nii toredad väikesed loomad ja kõik, mis neist saime, oli tegelikult sabatäis valget liha, mida oli nii poole nimetissõrme jagu. Järgmisel hommikul kasutasime ära allesjäänud krevetid, et nendega kala püüda. Meie põhisaagiks langes karpkala, kes sealmail on mudamaitseline nagu Eestis koger.

Timi juhendusel tuli meil püütud kalad siiski maha lüüa ja uuesti vette visata, sest tegu pidi olema Austraaliasse toodud kaladega, kes hävitavad kohalikke liike. Timil õnnestus muu hulgas kätte saada pirakas säga, kellel uhked pikad vurrud, ilusad helesinised silmad ja lapik sabajupp. Et see kala oli looduskaitse all, tuli temagi vette tagasi visata, sedakorda õnneks elusalt. Lõpuks saime ühe keskmist mõõtu ahvena, mis Austraalia normide järgi oli siiski alamõõduline, seega pidi kala nagu eelnevadki soomuselised tagasi jõkke minema. Tulime ära küll tühjade kätega, kuid saak ei olnudki eesmärk omaette, kuna loodusvaated ja nende kalade nägemine jätsid erakordse elamuse.

Autoreis Austraalia pikimal sirgel

Austraalia suvi hakkas läbi saama, siinsed temperatuurid sarnanesid juba Eesti omadega ja nii oli meilgi aeg hakata oma kodinaid kokku pakkima, et järgneda päikesele, sest maailmas ei leidu midagi ilusamat kui Eesti suvi omade keskel.

Otsides soodsaimat võimalust minna Adelaide’ist Perthi, et sealt lennata meie järgmisesse sihtmärki Malaisiasse, osutus parimaks lahenduseks car relocation (auto ümberpaigutus). Saime rendiauto, mille kuue päevaga pidime viima 2700 kilomeetri kaugusele Perthi. Meil tuli tasuda auto eest viis dollarit päev ja osa kütusekulust.

Aega ringi vaadata küll palju ei olnud ja tee oli suhteliselt üksluine, tuim sirge, ent siiski tundus maitsi sõit mõttekam kui lendamine. Sel reisil läbisime ühtlasi Austraalia pikima sirge: 146 kilomeetrit maanteed otse läbi maastiku.

Teekond oli küll tulvil paljulubavaid silte kängurude, koaalade ja vombatite kohta, kuid meil õnnestus näha vaid üht emu üle tee jalutamas.

Omanäoline oli Nullabori rahvuspark, mis meenutas savanni, kus igas suunas laius tühermaa, mida lõikas ainult meie all olev lõpmata pikk sirge. Suurima elamuse teel pakkus kuulus Wave Rock ehk lainekivi, mis on Lääne-Austraalia tuntumaid vaatamisväärsusi. Tegu on ainulaadse kivilahmakaga, mille üks külg meenutab võimast, 15 meetri kõrgust hiidlainet.

Viie päevaga jõudsime läänerannikule väikesesse kuurortlinna Busseltoni, kus sünnipäeva puhul üllatasime neli aastat tagasi Austraalia reisil kohatud sõbrannat. Busselton on peale imeilusate liivarandade tuntud oma lõunapoolkera pikima paadisilla tõttu, mille 1,8 kilomeetril lausa rong sõidab.

Busseltonist 200 kilomeetrit põhjas asub Perth, maailma eraldatuim suurlinn. Perth jättis meile igati sümpaatse mulje, siingi elavad sõbralikud ja abivalmis inimesed. Linnaruumis leidub ohtralt parke, rattateid, randa ääristab palmidega promenaad.

Nii lõppes meie ligi aasta väldanud seiklus Uus-Meremaal ja Austraalias. Edasi rändame Malaisiasse, kustkaudu võtame suuna koju.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles