Lauri Vahtre
Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.
Leiame oma kangelased 1919. aasta juulis Viru väerinnalt, mis on kandunud üle Narva jõe. Jamburg, hilisem Kingissepp, on tähtsaim sõlmpunkt Narva ja Petrogradi vahel. See maa-ala kujunes omaette sõjatandriks, mille peaosalisteks ei olnud enam punaarmee ja Eesti rahvavägi, vaid punaarmee ja vene valgete Loodearmee.
Eestlased sõdisid siiski kaasa nii Loodearmee esimese rünnaku ajal suvel kui teise ja viimase rünnaku käigus sügisel.
Pole palju sõjaromaane ega -filme, kus ei kirjeldataks neid vastuolulisi tundeid, mis tabavad enda teada kaitsesõda pidavat sõdurit hetkel, kui ta peab astuma üle kodumaa piiri ja asuma oma maad kaitsma võõrsil.
Eriti mõjusalt on seda kujutanud Väinö Linna oma «Tundmatus sõduris». Mõtteainet oli ka Eesti sõdureil nagu Indrek või Toomas, eriti kui tuli tegelda tsiviilisikutega, näiteks sõjalise vajaduse tõttu süüdata mõni küla. Selliseid episoode tuli ette, ehkki mitte meie loos. Kuid võib kujutleda, et reaalkooli poisid on Jamburgi jõudmise ajaks ka midagi sellist läbi elanud.
Väljaspool lahinguolukorda tsiviilisikuid kahjustada ei tohtinud ja selles reeglist pidas Eesti armee põhiliselt kinni. Sama ei saa öelda Loodearmee kohta, kelle käivitatud repressioonid enamlaste või enamluses kahtlustatavate isikute suhtes kiiresti hajutasid vene ja ingeri elanikkonna esialgse poolehoiu.
Eestlased ei olnud Narva taga päris võõrad, seal leidus suuri ja rahvarohkeid eesti asundusi. Kuid võõrad siiski, kelle suhted kohalike elanikega jäid sõjaaja suheteks.
Sõjaaja armastus ei küsinud, kas sõdurpoiss või, vastupidi, külaplika on oma või vaenlane, see tabas inimesi poolest, rahvusest ja usust sõltumata. Nõnda ka Toomast ja Nastjat.
Leo Solba ja Osvald Kallaste sõjakogemus jäi hoopis teistsuguseks. Kui näeme neid Tartus rahuläbirääkimiste majast kümme korda päevas mööda marssimas, siis on sellelgi ajalooline tõepõhi. Nimelt kästi Tartus paiknevatel viimastel reservi jäänud üksustel tõesti korduvalt mööda Aia tänavat üles ja alla marssida, et Nõukogude delegatsioon võiks aknast näha, kui palju eestlastel veel mehi varuks on.
See pooleldi koomiline episood omandab sügavama sisu, kui meenutada, et just samal ajal, 1919. aasta detsembris, tegi punaarmee Narva jõel oma viimase ponnistuse ja vähe puudus, et Eesti rinne oleks murdunud.
Viimased jõud olid mängus, kuid õnneks ka punastel. 1919. aasta viimastel päevadel suri punaste pealetung välja ja see veenis Nõukogude delegatsiooni lõplikult lepingut sõlmima. Lepingut, millest me nüüd teame, et seda ei kavatsenud Nõukogude pool iial tõsiselt täita.
3. jaanuaril 1920 hakkas kehtima vaherahu, kuid tegelik lahingutegevus oli seisnud juba mitu päeva ja sellist kanonaadi, nagu siinses loos - kes teeb sõja viimase paugu? - ei ole teada.
Leo Solba ettepanek Osvald Kallastele hakata piiritust ajama omab niipalju ajaloolist tausta, et meie alkoholitööstuse kauaaegne lipulaev Liviko loeb oma algust baltisaksa paruni Alfred von Roseni piiritusetehasest. Tõsi, see tehas oli asutatud juba tsaariajal, kuid meenutamist väärib ühe Roseni repliik maailmasõja lõpu järel: «Üks maailm on hukkunud, tuleb alustada uue rajamist!» See on omamoodi kokkuvõte tarmukate (endiste) suurmaaomanike meeleoludest.
Kui Indrek võitjana koju jõuab ja ütleb, et kõige hirmsam oli rindel pidev pesematus, siis on selles ühtaegu nii tõde kui liialdust. Soomusrongil nr. 2, kus teenis Indreku osatine prototüüp Ilmar Raamot, oli näiteks võimalus sooja dušši võtta (!), mis muidugi ei olnud tüüpiline. Pidev võitlus pesematuse ja täidega kuulus ka Eesti rahvaväe igapäeva.
Mis puutub ekspeaminister Pätsi suurtesse äridesse Nõukogude Venemaaga, siis valitses selles osas mõne aasta jooksul tõesti tõeline buum ja selles lõid kaasa paljud nimekad isikud, mitte ainult tema. Esialgu saadi tohutuid kasumeid ja näis, et ainus probleem on lahtise raha puudus. Laene võeti ja anti erakordselt kergekäeliselt. Oma osa selle meeleolu kujunemisel oli ka Eesti Panga kogenematusel.
Loo peategelasi suurärimeeste mured eriti ei puuduta. Nemad saavad kätte oma Vabadusristid, mis on igati tõepärane. Vabadusrist oli asutatud küll 24. veebruaril 1919, kuid nende kättejagamine toimus peamiselt sõja järel. Statistika näitab, et kui Eesti sõjaväes tervikuna sai Vabadusristi iga viiekümnes sõdur, siis õppursõdureist iga kaheksas.
Mõnegi kooli ajalugu näitab, et äsjaste õppursõduritega tekkis ka probleeme. Sõjas käinud ja surma näinud poisid ei suutnud enam olla «lapsed» ega alluda toonasele küllalt rangele koolikorrale. Selle loo kangelased lõpetavad oma koolitee siiski igati kombekalt ja esimene naps klassiruumis, mis võetakse pealegi koos õpetajaga, on ühtlasi ka viimane. Algab iseseisev elu iseseisvas Eestis.