Seitsmest sai kaheksa

Ilmselt ei tule see enam uudisena, et „Harry Potter” on kõige edukam filmisari kinokunsti ajaloos. Kaheksa filmi, mis on suurtel ekraanidel kogunud üle seitsme miljardi dollari, vidinate müügist saadut tulust rääkimata, on igasuguste standardite kohaselt muljetavaldav saavutus, mida teistel vaevalt korrata õnnestub.

Viimane, äsja maailmas linastunud linateos „Harry Potter ja surma vägised - osa kaks” mingeid kahtlusi sarja staatuse suhtes tekitada ei suuda. Pigem hajutab neid ja kinnistab väikese võlurpoisi tugevamalt rekorditeraamatutesse.

Saaga seitsmendal raamatul põhineva filmi teine osa jätkub sealt, kus esimene katkes. Mustad võlurid on endiselt võimul ja Harry Potter (Daniel Radcliffe) nende eest jooksus. Peapahalane lord Voldemort (Ralph Fiennes) näib tugevamana kui eales varem, mistõttu paistab inimkonna tulevik tumedamast tumedam.

Rasketest tagasilöökidest ja kesistest väljavaadetest hoolimata ei kavatse enam-vähem täiskasvanuks saanud võluripoiss niisama lihtsalt alla anda. Koos ustavate sõprade Roni (Rupert Grint) ja Hermione’i (Emma Watson) ning märgatavalt kahanenud ridadega Fööniksi Ordu alles jäänud liikmetega jätkab ta verikätkite, millesse on talletatud tema-kelle-nime-ei-nimetata kurja hinge tükid, otsimist ja hävitamist.

Võlukunsti suurima vastasseisu viimane vaatus leiab aset Sigatüüka koolis, kus see kunagi ammu alguse sai.

Kuigi viimase „Harry Potteri” kaheks jagamine oli igas mõttes täiusliku adaptsiooni saavutamiseks ainuvõimalik tee, leidus sellel ideel vastaseid. Enamik vastaste hulgast pelgas, et lugu hakkab selle tulemusel venima ja ajavahe, mis linateoseid eraldab, kahandab publiku huvi nende vastu. Läks vastupidi.

Kõigi aegade edukaima sarja viimane osa on täpselt selline, nagu see olema peab – nii visuaalselt kui sisuliselt muljetavaldav, kohati eepiline ja kohati personaalne, rõõmus ning nukker. Peaaegu täiuslik lõpp. Kümnendi kestnud teekond on viimaks läbi saanud.

Karm, aga õiglane, peaaegu nagu elu ise.