Leigo Järvemuusika teine päev oli klassika päralt. Kohal oli Neeme Järvi ja veel kümmekond Järvit, kümme dirigenti Johann Straussi muusikat dirigeerimas.
Järvemuusika näitas Neeme Järvi, muusika, vee ja tule võimsust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Publik istus maas, kaasavõetud toolidel, põhupinkidel, söögikoha laudade taga – kus keegi. Leigo publiku imelisus on, et ükskõik kus või mis asendis ollakse, kuulatakse tähelepanelikult muusikat. Teistega suhtlemiseks on vaheajad.
Muusikapäev algas kammerkontserdiga. See lõppes Argentiina helilooja Astor Piazzolla loominguga, kus fagotimängija Martin Kuuskmanniga liitus kammerorkester, mille koosseisu tutvustamisel kõlas kümmekond korda mängijate perekonnanimena Järvi. Juba ühe suguvõsa niisugune suurus tekitas kuulajas elektri.
Teise kontserdi andis Pihkva filharmoonia sümfooniaorkester koos Maria Teatri solistide Jekaterina Šimanovitši ja Vladislav Sulimskiga. Kavas oli lääne ja vene ooperimuusika. Muusika dramatismi süvendasid järve teisel kaldal süüdatud lõkete suits suunaga vasakult paremale ja kümne valge purjeka liikumine järvel.
Kontserdi viimane pala oli duett Tšaikovski ooperist «Jevgeni Onegin». Sel ajal hakkasid taevataadil vaikselt pisarad voolama. Õnneks ei jäänud kogu õhtuks sadama.
Kolmanda ja neljanda kontserdi andis Üle-eestiline noorte sümfooniaorkester. Kolmanda juhatas Neeme Järvi sisse Glinka «Valss-fantaasiaga». Tuul oli selleks ajaks juba suunda muutnud ja lõkete suitsusambad vasakule kaldu painutanud. Järvevette hakati põlevaid küünlaid tippima. Orkestri lava ehtivad ümberpööratud vihmavarjud hakkasid värvi võtma.
Noorte võimalus
Siis oli noorte võimalus. Kavas «Strauss Peterburis» tulid ettekandele Johann Straussi Peterburis kirjutatud valsid, polkad ja marsid. Dirigeerisid Järvi Akadeemias osalenud dirigendid eri riikidest: Hiinast, Suurbritanniast, Hispaaniast, Valgevenest, Kanadast, Prantsusmaalt, Jaapanist, Austraaliast, USAst.
Selle võimsa dirigentide paraadi lõpetas eestlane Martin Sildos. Uhke tunne oli mõelda, et eestlane oli see, kelle käe all nii suurte riikide dirigendid olid selleks õhtuks valmistunud.
Aplausid pimeduses
Selle kontserdi ajal hakkas hämarduma ja üha enam küünlaid järves oma tulesilma näitama. Lõpuks lõkkesuitsu enam ei näinud. Publiku poolel seletas silm vaid tumedaid kogusid ja kõrv kuulis vaikust, mida täitsid vaid muusika ja aplausid. Seegi on leigolik – mujal püüavad inimesed esinejaist eemal olles aplausis viilida, Leigol mitte, vaatamata sellele, et ega esinejaid nii kaugelt ju isikuliselt näegi.
Muusika oli väga hästi kuulda ja õhtu edenedes see aina enam loodust üle mängis. Viimase kontserdi ajal esitas noorteorkester Beethoveni 7. sümfoonia ja seda juhatas juba Neeme Järvi ise. Lava oli prožektorite valguses, vesi selle peegelduses ja küünaldesäras, publik täielikus pimeduses.
Tulemeistrid tegutsesid agarasti vastaskaldal ja joonistasid sinna lõketega mitmesuguseid kujundeid. Need jäid siiski muusikale delikaatselt taustaks, ei proovinudki seda efektidega üle trumbata. Muusikat kuulates tundus uskumatu, et ei mängigi ERSO, vaid Eesti muusika tulevik.