Teadmistepäeval avati Valga kultuurikeskuses Rosa Vassiljeva ja Virgo Viksi ühisnäitus, mis viimasele suisa üllatusena tuli.
Kaks valgalast panid oma puidu- ja linatööd kodulinna näitusepublikut ära võluma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rosa Vassiljevat ja tema käsitööd teatakse Valgas juba ammu. Virgo Viks ei teadnud isegi, et tema tööd on näitusele saadetud. Kui tuttavad olid näituse reklaami näinud ja helistasid talle, et kas see Virgo Viks on ikka tema, kes näitusel esineb, hakkas ta huvi tundma, kas kuskil on tõesti olemas temanimeline mees, kes ka puiduga tegeleb. Siis tuli välja, et Valga Käsitöökelder on siiski tema tööd näitusele saatnud.
Lugu saanud alguse sellest, et näituse korraldaja Kaja Sisask otsis Rosa Vassiljeva näitusele täiendust käsitöökeldrist ja Mai Norman pakkus välja Virgo Viksi. Avamisel selgus, et näitus on korda läinud ja kõik osapooled on õnnelikud.
Kultuur on enda teha
Näituse avamisel tõi Kaja Sisask publiku ette Tammsaare ütlemise selle kohta, et rahvas peab oma kultuuri ise looma ja kiitis heaks kahe looja ühise näituse, rõhutades seejuures nende kuulumist eri generatsioonidesse ning tugevamasse ja nõrgemasse poolde.
Oma linna kunstnikkke tervitamas oli ka aselinnapea Alar Nääme, kellel oli hea meel, et teadmistepäev, 1. september sai selle sündmusega tähtsaks mitte ainult hariduses, vaid ka kultuuris. Nii linnavalitsuse kui ka kultuurikeskuse poolt oli mõlemale käsitöömeistrile kingiks raamat, mis päevale kohane.
Lillede ja heade sõnadega oli käsitöömeistreid tervitamas Valga Käsitöökeldri ning Valgamaa Rahvakunsti ja Käsitöö Keskseltsi esindaja Mai Norman. Tal oli hea meel, et Virgo Viksi käes on nii palju vanu puid jäänud ahju panemata ja saanud uue elu ning Rosa Vassiljeva mitu elutööd on käsitöökeldrist läbi käinud.
Muusikalist meelelahutust pakkus Sangastes elav akordionist Aleksander Kikas, Rosa Vassiljeva klassivend Valga 1. keskkooli päevilt. Grupp selle klassi «tüdrukuid» oli Rosale kaasa elamas.
Virgo Viksilt on näitusel «Lina ja puit» puidust küünlajalad, vaas, prillihoidjad, väga mitmesuguse kujuga avajad, puuviljakauss, eri kujuga toolid ja taburetid, pulmadeks valmistatud kingikast, kassi ja koera sööginõud, kala kujuga vaagnad, mõned kuumaalused, pudelihoidjad, seinakella ümbris, varnad, nagid, saunakulp, ahju- ja grilliroop, sauna eesruumi riputamiseks põletustehnikas humoorika tekstiga vanasõnad.
Virgo Viks on nikerdamise vastu eluaeg huvi tundnud. Juba koolis meeldisid talle kõige rohkem tööõpetus ja ka kehaline kasvatus. Ta on valmistanud mitmesuguseid tarbeesemeid puidust, okstest, juurtest, käsnadest, teinud neid oma perele, sõpradele ja sõprade sõpradele kingituseks. Tütrele tegi ta kõigepealt nukumaja, hiljem juba aiamaja ja siis sinna mööbli sisse.
Virgo isa Arvo Viksi sõnul on neil tekkinud peres olukord, kus metsas puid tehes leiab Virgo nii paljude puude hulgas neid, millest midagi teha, et tema loominguline riit saab küttepuude riidast suurem. Ema Ene Viksil oli aga hea mainida, et kodus on neil hästi suurest kännust saanud laud.
«Mul on suur rõõm, et minu asjad on jõudnud Valga inimeste kätte. Siit võib ka kellegi ettevõtlus alguse saada,» ütles meister.
Algus lapsepõlvest
Rosa Vassiljeva ema oli õmbleja ja nii ka tema käsitöö sai juba lapsepõlves alguse õmblemisest. Tema on esinenud Valga Muuseumis kolme põlvkonna näitusega, kuhu ta tõi peale oma tööde ka ema ja vanaema käsitöö. Osalenud on ta ka Valga kunstikuu näitustel.
Rosa tahtis noorena tarbekunsti õppida, kuid saatus tahtis teisiti. Nii õppis ta kokaks, töötas suunamise järel selles ametis ka kohustuslikud kolm aastat. Eesti ja vene keele oskus andsid talle edaspidi võimaluse töötada Valga mitmesugustes asutustes kontoriametnikuna. Luhtunud abielu ja poja surm autoavarii tagajärjel viisid naise musta auku, kust õnneks küll naabrinaine ta välja aitas.
Nüüd meeldib Rosale üksi olla, omaette mõelda, raamatuid lugeda, raadiot kuulata ja aina heegeldada. Ta peab oluliseks kontakti materjaliga ja on rahul, et tema lemmik on linane. Näitusel on tema heegeldatud lae- ja põrandalambi ümbris, suured ja väikesed laudlinad, mütsid, kübarad, kandekotid.
Niisugustel inimestel pole kunagi igav. Jääb loota, et ka iga nende näituse külastaja leiab enda jaoks midagi pilkuköitvat.