Tublid perenaised on oodatud Olustverre hoidistemessile

, korraldaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmine sügis üllatas kopsaka seenesaagiga. Hoidiste messi korraldaja Tiina Randaru köögistki sai väike konservivabrik.
Eelmine sügis üllatas kopsaka seenesaagiga. Hoidiste messi korraldaja Tiina Randaru köögistki sai väike konservivabrik. Foto: Enn Koplikask

Perenaine, vaata, kas sinu keldririiulil on ahvatleva väljanägemisega moosipurk, mille sisu maitseb sama hea, kui välja näeb! Too oma hoidis nädalavahetusel võistlema! Pea nõu ka naabrinaisega ja tulge koos! Veel parem: võtke meespere kaasa, sest samal ajal tpeetakse Olustveres künnivõistlused ja tegevust leidub ka lastele!


Olustvere maamajandus- ja teeninduskooli, põllumajandusministeeriumi ja liikumise Kodukant korraldatud hoidistemessid on näidanud, et Eesti perenaised valmistavad kodudes põnevaid salateid, moose ja kompotte, mis säilivad mitu aastat.

Läbi aegade oleme meie, põhjamaa rahvas, sügiseti looduse ande talveks tallele pannud. Igal põlvkonnal on oma võimalused ja traditsioonid. Kui vaadata aastatetaguseid hoidisteraamatuid, jäävad silma enamasti vesi- ja hapendatud hoidiste retseptid, seejärel suhkruhoidised.

Aja jooksul on muutunud ka puu- ja köögivilja säilitusmeetodid. Veel kakskümmend aastat tagasi oli üsna normaalne, et inimesed veetsid suvelõpu aia- ja metsasaadusi keetes, kuumutades ja marineerides. Tänapäeval teeb võidukäiku toiduainete sügavkülmutamine. Kindla koha on säilitusmeetodite seas saavutanud toiduainete kuivatamine.

Kiire elutempo ja poes müüdavate hoidiste suur valik on tinginud ühelt poolt selle, et kodus neid nii palju enam ei valmistata, aga see ei tähenda, et moosikeetmise aeg on sootuks ümber.

2006. aastal kogunes sadakond Eesti perenaist Olustvere maamajandus- ja teeninduskooli, et kinnitada veel kord: Eestis on aastasadade jooksul valmistatud häid koduseid moose, kompotte, siirupeid, mahlu ja veine. See traditsioon pole kadunud, vaid kogub tasapisi uut jõudu.

2007. aasta märtsis ja septembris peetud teisel ja kolmandal moosimessil arutlesid kokkutulnud juba tõsisemalt selle üle, kuidas kodus tehtud hoidised pääseksid turule konkureerima suurtootjate omadega. Analüüsiti tunnustatud koduköökide sisseseadmise võimalusi ning kuulati huviga väikeettevõtjate kogemusi.

Kuue aasta jooksul on messil osalenud üle 200 perenaise, kes on kaasa toonud ligi 700 purki nii oma kui naabrinaise hoidiseid. Igal üritusel on osalejad saanud tooteid hinnata ja nii on välja selgitatud parimad moosid ja soolased hoidised. Ühtlasi on vahetatud retsepte ja kontakte.

2007. aastal väljaantud trükis «Kodused hoidised» sisaldab eesti perenaiste kolme aasta paremaid palasid.

Kui hoidistemessi ajaloo üllatustooted ritta seada, siis esimesel aastal oli suurim üllataja porgand. Teisele hoidistemessile oli toodud palju kompotte ja moose, mille põhikomponent oli õun. Kolmandal korral üllatas astelpaju- ja banaanikeediste rohkus. Neljanda hoidistemessi märksõnad olid kõrvits ja rabarber, rääkimata «Naabrimehe sakuskast» või teelehemoosist. Viienda aasta üritusel troonisid kõrvits ja rabarber. Eelmisel sügisel oli tunda seenerikkust: neid kübarakandjaid oli purki pandud kõikvõimalikes variantides. Üllatajad olid veel karulauk ja kaalikamoos.

Nagu teavad rääkida esiemad, tuleb igale retseptile juurde panna katsetuste killukesed, raasuke rõõmu ja hulganisti hingesoojust ― just need annavad sinu moosile maitse, mida pole kellegi teise omal.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles