Veterannäitleja Feliks Kark tähistab juubelit

, Endla teatri avalike suhete juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Feliks Kark eksponeerib oma homme avataval fotonäitusel valdavalt portreid.
Feliks Kark eksponeerib oma homme avataval fotonäitusel valdavalt portreid. Foto: Ants Liigus

Laupäeval, 13. detsembril tähistab näitleja Feliks Kark oma 75 aasta juubelit. Kell 12 avatakse Endla teatris Feliks Kargi fotonäitus "Tabatud hetked".

Samal päeval mängitakse Endlas 100. korda "Linda tahab lahutada", kus vanameister kaasa teeb. Pühapäeval kell 17 toimub Endla Küünis juubelikontsert "Elagu Felix!"

Kuidas just teatri kasuks otsustasite, arvestades, et olete tundnud huvi väga paljude valdkondade vastu?

1953. aastal pärast arhitektuuri- ja ehitustehnikumi lõpetamist suunati mind tööle Jõgevale, seal sain ühe aasta olla, enne kui saadeti kolmeks aastaks Venemaale sõjaväkke. Tagasi tulle sain tööd Tallinnas ühes projekteerimiskontoris, hiljem restaureerimistöökojas. Tegelesime väga huvitavate arhitektuuriliste objektidega, näiteks Tallinna vanalinna.

Samal ajal leidsin ajalehest kuulutuse, et teatristuudio võtab vastu õpilasi. Tekkis huvi, läksin eksamile ja sain sisse. Stuudioõpe kestis neli aastat. Käisin tööl, õhtuti stuudios. Väga põnev aeg oli. Ju see teatrihuvi ikka suur pidi olema, et pärast tööd koolis jõudsin ja tahtsin käia.


Kui 1965. aastal stuudio lõpetasin - tegemist oli esimese lennuga -, kutsus tollane Rakvere peanäitejuht Mai Mering, kes oli ühtlasi õppestuudio üks õppejõude, mind kohe Rakvere teatrisse tööle. Loobusin oma tööst restaureerimistöökojas ja põrutasin Tallinnast Rakverre. Teater osutus hingelähedasemaks.

Olete tegelnud näitlemise kõrval fotograafia, suupillimängu, maalimisega, teinud karikatuure. Kas on veel mõni hobi või huvitav tegevus, millega olete tegelnud, kuid millest pole juttu olnud?

Tehnikumi ajal käisin kolm aastat ratsaklubis. Olin nimelt džoki - galopisõitja. Isegi üleliidulistel võistlustel sai käidud. Hobuse nimi oli Eskadra. Tegin paar vabariigi rekordit. Üks rekord püsib siiamaani. See oli 2000 meetri herdelvõidusõidus. Püsib see aga seetõttu, et seda ala enam polegi. (Naerab.)
Praegu tegelen aktiivselt suupillimänguga. Estraad on jätkuvalt üks lemmikhobisid, samal ajal töö. Estraadis on huvitav otsekontakt publikuga. Teatris on see kujuteldav neljas sein vahel, aga estraadi tehes on kontakt publikuga otsene. Et olen enamasti ise estraadinumbrid kirjutanud ja ette kandnud, viimasel ajal koos Elmar Tringiga, on võimalus vaadata, mis hakkavad rahva peal tööle ja mis mitte. Kohe on näha ja tunda, millised naljad mõjuvad.

Milliseid olulisi hetki või sündmusi oma teatritöös esile tõstaksite?

Üks olulisemaid oli muidugi õppestuudio lõpetamine. Siis Rakvere teatrisse minek, esimesed rollid seal. Just esimeste rollide puhul oli oluline, et kriitikud ajakirjanduses neid kajastasid, nii õnnestumisi kui vähem õnnestunud rolle. Need on asjad, mis innustavad näitlejaid, panevad rohkem pingutama.
Loomulikult oli oluline Pärnu Endlasse tulek - uus miljöö, uued kolleegid. Esimene roll oli Endlas Ingo Normeti lavastuses "Reporterid". Esimene lavastus uues teatris töötades on alati oluline ja jääb meelde.
Veel nimetaksin mõne, mis on eriti meelde jäänud: Vello Rummo lavastatud kahemehetükis "Õhtust, Leon", kus mängisin koos Jüri Vlassoviga. Siis Kaugveri "Saturnuse lapsed", muidugi 1989. aastal esietendunud Kanderi ja Steini "Zorbas", mis oli väga populaarne lavastus ja mida mängiti täissaalidele. Ja omakirjutatud "Valivad daamid", milles ka ise mängisin, lavastas Kaarel Kilvet. Tegemist oli kerge paroodiaga teatritegemisest, pikituna lauludega. Mängisid Elmar Trink, Lii Tedre, Diana Konstantinova (praegu Tammisto), Peeter Kaljumäe ja teised.
Kui lähiminevikust ja olevikust rääkida, siis Enn Keerdi lavastus "Džinnimäng" on väga põnev töö olnud. Mängin seal koos Luule Komissaroviga, kes on fantastiline lavapartner. Varem polnud me üheski lavastuses koos mänginud.

Kas näitlemine on teie jaoks elamise vorm või pigem töö?

Ma ei saa seda tööna võtta. Minu jaoks on näitlemine ikka loominguline tegevus. Kõige õnnelikum inimene on see, kelle hobi ja töö langevad kokku. Kui teatrivaldkonnas tegutseval inimesel see nii ei ole, juhtub tihtipeale ikka, et minnakse muud tööd tegema või hakatakse jooma. Näitlejaameti puhul on oluline, et see ei oleks vaid töötegemine, vaid et sellest oleks palju rõõmu ja see pakuks eneseteostuse võimalust.

FELIKS KARK
*Sündinud 13. detsembril 1933 Tallinnas.
*Rakvere teatri näitleja 1965-1986.
* Endla teatri koosseisuline näitleja 1986-2002, mänginud hiljemgi Endla teatri lavastustes külalisena.
*Teinud lavastusi ja lavakujundusi, tuntud karikaturisti, suupillimängija ja fotograafina.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles