VAHUR JOA INTERVJUU: Tanja Mihhailova räägib avameelselt, kuidas ta on valust pisaraid valanud ning nooruses nälga kannatanud

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Laulja, tantsija, muusikaline mentor, abikaasa, ema, tütar, õde. Sõnu, millega Tatjana Mihhailova-Saart kirjeldada on tosinkond. Kõige enam lauljana tuntud Tanja avaldab oma elust seiku, millest enamusel aimugi pole.

Mul oli au Tanja Mihhailovaga (35) kokku saada Kadrioru pargis asuvas Katharinenthali kohvikus. Raskesti hääldatava nimega kohvik oli paksult rahvast täis ning teenindajad töötasid higimull otsa ees, et kõiki kliente teenindada. Selle tõttu otsustasime Tanjaga istuda natuke eemal olevale muruplatsile, mis jääb piltilusa purskkaevu kõrvale. 

Tanjal oli seljas pikk tumedat tooni lilleline kleit. Temale iseloomulikud pikad punased juuksed ja tukk lehvisid tuule pehme meloodia saatel, kui me murul istusime ja rääkisime. 

Tanja on üks Eesti tuntumaid lauljaid, kui mitte üks tuntumaid inimesi siinkandis, ning ma ootasin põnevusega, mida eestimaalaste poolt armastatud laulja mulle enda elu ja tegemiste kohta räägib. Etteruttavalt võib öelda, et ma ei oodanud nii palju traagilist tema kohta teada saada.

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Kust sa pärit oled?

Ma olen sündinud Kaliningradi linnas. Aga mind toodi Eestisse, kui olin kahekuune. Seega mul ei ole mingeid mälestusi sellest, aga ametlikult ma olen sündinud Venemaal. Ma olen kasvanud Kohtla-Järvel, kust ma edasi liikusin Viljandisse. Seal ma lõpetasin kolledži ja tulin Tallinnasse ära.

Miks sa Viljandisse õppima läksid?

Mul oli tegelikult kaks varianti: kas ma lähen õppima laulmist või tantsimist. Kuna muusikalist haridust mul pole, sest Georg Otsa kooli sissesaamiseks on vaja osata solfedžot, aga kuna ma tol ajal ei saanud aru, mida see üldse tähendab, siis valisin teise variandi ja läksin tantsimist õppima. Selleks oli ka jällegi kaks varianti, kas Tallinna Pedasse või Viljandisse kultuurikolledžisse. Viljandis oli tasuta kohti ka palju rohkem, seega mul oli šansse sinna sisse saada rohkem kui Tallinnasse. Pluss, mul elavad Tallinnas vanaema ja vanaisa, ja ma arvan, et ma ei oleks siis eesti keelt ära õppinud.

Ma otsustasin, et ma lähen Viljandisse, kus on teistsugune keskkond. Kooli sissesaamisel olin pingereas teine. Mul oli tol ajal eesti keel täitsa null. Ma pidin seal kirjutama eestikeelse essee teemal «Miks ma tahan saada tantsuõpetajaks või koreograafiks». Ja siis igasugused IQ-küsimused, kus ma ei saanud arugi, mida minu käest küsitakse. See ütleb IQ kohta väga palju (naerab). Aga mu tantsupagas oli väga tugev ja tänu sellele sain edasi. Ma olin õppinud rahvatantsu ja klassikalist tantsu. Enne seda olin käinud 13 aastat vene tantsu koolis, kus on selline venitamine, et on pisarad silmas, aga ikka hoitakse sind spagaadis. Ma ei teadnud midagi nüüdistantsust ja modernist, aga klassikaline ja rahvatants ja showtants oli väga tugev. Viljandis sain õppida seda, mida ma ei teadnud. Ja kui ma hiljem tantsuõpetajana töötasin, siis ma õpetasin segu nüüdistantsust, džässist jne.

Kas sa oled rohkem linna- või maalaps?

Ma olen selline vahepealne. Ma olen lapsepõlves käinud küll maal Pihkvas, vanaisa juures. See elu ei ole mulle võõras, samas suvilat meil ei ole endal kunagi olnud ja me oleme Kohta-Järvel tavalises korteris elanud. Ma elan praegu Nõmmel, mis on küll linnale väga lähedal, kuid akna taga on männid ja oravad, värske õhk ja palju võimalusi jalutada.

Mulle meeldib segu. Mulle meeldib vahepeal ära käia mõnes suures linnas, näiteks New Yorgis, millel on hoopis teistsugune suure linna tähendus, mida Tallinnal pole. Aga võrreldes Kohtla-Järvega on ka Tallinn suur. Kui siin iga päev kõndida, siis saad aru, et linn on selline kompaktne, tore ja poolenisti roheline.

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Kuidas sa kirjeldaksid enda lapsepõlve?

Tegus. Mu lapsepõlv oli selline, kus mul oli hästi tihedalt tantsutrenne ja vokaalstuudio ja teatristuudio. Mul ei olnud aega olla teismeline. See periood jäi vahele. Ma ei ole kunagi käinud nurga taga suitsetamas või hommikul kella kuueni joonud. Sellised asjad läksid minust mööda.

Aga hästi lahe oli. Ma tegelesin just nende asjadega, mis mulle meeldisid. Meil oli hästi lahe kool. Seal oli suur rõhk just ürituste korraldamisel. Meil oli õppekava tugev, aga koolivälised tegevused olid ka tugevad. Mulle nii meeldis, et ma sain kasutada enda aju loovat osa. Lapsepõlv oli väga tihe, kirju, põnev ja ma sain juba lapsepõlves alustada teekonda, mida ma siiamaani jätkan. Vanemad olid ka toetavad. Ema õmbles autos mulle veel litreid külge, enne seda, kui me jõudsime kuskile lauluvõistlusele. Või siis osteti viimase raha eest fonogrammid, mis olid hästi naljaka kvaliteediga, aga need siiski olid olemas.

Sa ütlesid, et sa käisid lapsena pidevalt muusikaringides ja trennides. Aga kas sul oli ka aega sõpradega sotsialiseeruda või oli kogu aeg töö?

Enamasti oli ikka töö, aga mul oli ka hetki, kus ma sain sõpradega jalutada. Mul oli hästi palju klassivendasid ja -õdesid, kes olid kokkuhoidvad ja kellega koos me pidime kooli jaoks igasuguseid võistlusi välja mõtlema. See kõik oli meie jaoks ka äge vaba aeg. Me oleme küll käinud jalutamas ja jalgrattaga sõitmas, aga sellised tegevused olid meile lisaks. Mul oli tantsustuudios ka hästi palju sõbrannasid. Kui jala trenni minna, mis on umbes  paar kilomeeter eemal, siis saad kõik ära pläkutada ja kõik ära rääkida, mis viimasel ajal on juhtunud. Bussidega keegi seal ei sõitnud ja kõik käis oma auru peal. Sünnipäevadel käimine oli ka. Küll aga oli mul vähem aega kui teistel inimestel. Kui eesti keelt ei jõudnud ära õppida, siis sai ühe.

Kas sa praegu suhtled ka mõne lapsepõlvesõbraga või olete lahku kasvanud?

Enamasti oleme lahku kasvanud. Mõned on välismaale kolinud ja nendega vahel ikka kirjutame Instagramis või nii. Ei saaks öelda, et me nii hullult saaksime kokku, aga juhtub ka seda. Enamik klassikaaslasi on Kohtla-Järvelt ära läinud. Vaid mõned üksikud on sinna jäänud. On mindud, kas Tallinna või Tartusse, või siis välismaale – Saksamaale ja Soome näiteks.

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Mis oli sinu kõige esimene töökoht?

Laulja. Ma ei ole vist mitte millegi muu eest kunagi raha teeninud. Mäletan, et olin kunagi väga kõrgepalgaline, aga see oli iga laulu eest või nii. Ma esinesin linnapäevadel või maakonna laadal. Mulle helistati ja küsiti, kas ma saan tulla ja ühe laulu lauda. Ja siis mulle maksti sada krooni. See oli jõhkralt suur raha tol ajal. Kui küsiti kaks lugu, siis mul oli lausa pidupäev.

Millal see oli?

Hästi-hästi ammu. Siis kui ma veel koolis käisin.

Kui ma olin kooli ajal noorem, siis ma mäletan, et käisin vaheaegadel võistlustel, kus ma sain teise ja kolmanda koha. Aasta lõpus premeeris kool kõiki neid, kes on hästi esindanud enda riiki, kui oli tegu rahvusvahelise või kooli esindamise võistlusega. Siis mulle maksti mingi 100 krooni preemiat.

Sa olid siis teismeline?

Jah, ma arvan, et ma olin 14. Aga see oli mõnikord. Vahel sai 50 krooni ka.

Kuna ma nooremana ronisin kogu aeg igale poole esinema, siis ma muutusin varsti juba ilmekamaks. Ning siis makstigi mulle loo eest 100 krooni. Ja siis kui küsiti, kas ma saan kaks teha, siis ma olin rahulik ja ütlesin, et jah, muidugi. Aga tegelikult seespool tundsin: «Jee, jee!» (naerab)

Sa oledki siis terve elu laulmise eest raha saanud ja mitte kuskil mujal töötanud pole?

Ei ole. Mul oli ka vahepeal mõõnaperioode. Ma ei ole terve elu elanud nii, et mul on kogu aeg raha. Vahepeal oli väga hulle, rahatuid perioode. Kuna mul on kogu aeg olnud tahe laulda hästi suur, siis see on üles kaalunud kannatused, mil näiteks olen pidanud sööma ainult kapsasalatit ja jooma vett. Mäletan perioodi, kus mul oli 36 krooni ja kaks nädalat oli rahasaamiseni. Mul ei olnud mitte midagi tulemas. Ja see oli selline madalseis, kus mul ei olnud raha. Siis ma hakkasin kaaluma, et ma pean kuskile päevatööle minema ja siis ma läksingi töövestlusele. Töö ei olnud väga erinev sellest valdkonnast, kus ma juba tegutsesin, see oli ürituste korraldamise firma. See valdkond ei olnud mulle võõras, sest ma olin ka kooli ajal seda teinud: üritusi korraldanud ja muud sellist. Ma teadsin, et ma oleksin selle tööga hakkama saanud. Lõpuks sain töö ka endale, aga oleksin sellega tegelenud projektipõhiselt. Aga nad tahtsid, et ma tuleksin täiskohaga, mis tähendas kaheksast viieni, pluss nädalavahetusel oleksin projektipõhiselt nendega kaasas. Kuid siis ma küsisin, et mis siis, kui ma saan kuskil laulda. Ma mõtlesin ja mõtlesin ning otsustasin, et ma ei saa laulmisest ja laval olemisest siiski loobuda ja ei läinud sinna tööle. Nii ta läks, et ma ei pidanud muud tööd tegema.

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Ma olen ka tantsuõpetaja olnud, aga see läheb nagu teiste tegevustega kokku. Ma ise tegin trenni, ühtlasi õpetasin teisi. Siis ma olen olnud ka lavalise liikumise juht «Eesti otsib superstaari» saates ja «Laulud tähtedega» saates esimesel hooajal. Ma olen teinud koreograafiat muusikale. Minu jaoks ei ole need teised alad. Ma pean ennast artistiks, meelelahutajaks ja need koonduvad kõik ühte. See on minu oleku üks külg. Ma ei ole käinud maasikaid korjamas, kuigi kaalusin ka seda, ning ma ei ole käinud päevatööl, kuigi kaalusin ka seda. Laulmine võitis.

Missugune on sinu lapsepõlve kõige helgem mälestus?

Neid on hästi palju olnud. Mul oli suht õnnelik lapsepõlv. Ma tegin igasuguseid asju. Meie ajal olid ju kõik huviringid tasuta. Me käisime igal pool. Ei olnud sellist asja, et käid kuu aega ära ja siis ei viitsi enam ning vanemad plekivad selle kinni. Mina valisin mitu ja käisin seal. Mu õde valis näiteks kõik läbi: kabe, male, ujumine, teater, laul, rahvatants, võistlustants. Kõik võimalikud. Pluss oli ka see, et linn oli väike ja me olime kogu aeg õues. Tuppa oli meid raske saada. Nüüd on vastupidi – välja on inimesi raske saada. Me käisime Toila pargis, sõitsime mere äärde bussidega. Kellelegi meist autot ei olnud. Sõitsime bussiga. Sada inimest oli bussi peal. Kõigil ujumisrõngad ja kotid täis kurke, võileibu ja mune. Kõik need asjad võeti kaasa ja mindi randa.

Häid asju on hästi palju, kuid ühte nendest on raske välja tuua. Lavaasju on ka palju. Ma hakkasin laulmisega tegelema nelja-aastaselt. Kuna ma olen laval palju olnud, siis on mul ka naljakaid juhtumeid palju. King lendas saali või seelik kukkus maha. Või unustasin jalanõud jalga panna. Lähen lavale ja tantsin ning siis vaatan, et kõikidel on kingad ja ise mõtled: miks ma paljajalu olen. Sellised naljakad asjad.  

Millega sinu vanemad tegelevad?

Mu vanemad on lahutatud. Ema hooldab praegu vanaema-vanaisa ja elab nendega. See on väga raske töö. Toetused Eestis on lausa totrad. Ema käib täiskohaga hoidmas ka Teodorit. Talle see meeldib ja ta tahab seda teha. Kuna meil on tööd palju, siis on ka selleks võimalusi palju. Ema on meil lapsehoidja/hooldaja/vanaema/ema kõik ühes. Ja isa teeb väikese äri asju. Ta peab mingit baari Kohtla-Järvel.

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Kui tihti sa isaga läbi käid?

Isaga märksa harvemini kui emaga. Ikka vahel helistame, aga näeme paar korda aastas.

Millest selline distantseerumine tekkinud on?

Pigem on põhjuseks töö ja aeg. Vahel on tema ära ja siis olen mina ära. Kuna ema elab Tallinnas ja tegeleb lapsega, siis on teda meie elus palju-palju rohkem. Isaga ei ole see, et ma näen teda vähem, vaid ema näen üli-ülipalju.

Kuidas sul lapsena vanematega suhted olid?

Mul oli mõlema vanemaga väga hea. Mitte kunagi ei pandud mulle pingeid peale, sest nad vaatasid juba väga varakult, mida me tahame teha. Nad toetasid meie valikuid. See on minu meelest ülihea. Minu õde ei suutnud kuidagi valida, mida ta teha tahab. Ta oli all over the place. Minul oli siht kindlamalt paigas. Ma teadsin, et ma tahan tantsida ja laulda. Mu kindel siht oli lava. Mitte keegi ei öelnud mulle kunagi, et ma pean pärisametit ka õppima. Negatiivseid asju ei olnud.

On sul õdesid ja vendasid?

Jah, mul on üks noorem õde. Ta elab Iirimaal.

Millega ta tegeleb?

Ta on juuksur. Ta töötab ka poole kohaga lasteaiakasvatajana, kuna tal on kaks last ja see võimaldas tal lihtsamini lapsi hoidu saada. Ta on vahepeal ka juuksur, seega ta teeb mõlemat. Emapuhkuse periood on seal märksa-märksa lühem kui meil. Selles mõttes on raskem pigem, sest peab lapsest kaua eemal olema. Aga töötunnid ei ole pikad ja ei pea lapsest ka väga kaua eemal olema.

Mida ma räägin! Ma olen ise ka ju lapsest eemal, kuna esinemisi on palju (naerab). Ma olen siin küll oma muusikaga mõneaastase pausi teinud ja pärast lapse sündi väga ei esinenud ka. Aga nüüd olen stuudios tagasi ja teen juba vaikselt muusikat. Nüüd on tulemas näosaate kuldne hooaeg ka, kus ma ka uuesti kaasa tegema hakkan.

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Mis on sinu kõige parem omadus?

Avatus, ma arvan. Ma olen rahvainimene. Ma leian kõikidega ühise keele, aga ma olen ka siiras. Ma ei oska absoluutselt niisama head nägu teha. Ma olen sõbralik. Ma arvan, et kuna ma olen niivõrd madalalt alustanud, siis ma oskan hinnata seda, mis mul on. Ma ei ole tõusik, vaid ma tean, et kõik, mis mul on, ei ole niisama kergelt tulnud. Ma ei võta seda iseenesest mõistetavana. Ma arvan, et ma olen suhteliselt tavaline ja sellepärast leiangi kõikidega ühise keele.

Mulle rahvale esinemine meeldib ja ma olen püüdnud alati aus olla. Kasvõi see Eurovisiooni asi. See oli tõesti kurb. Ma ei teinud nägu, et kõik on hästi. Igasuguseid asju juhtub ja ju siis oli nii mõeldud, et ma ei pidanud finaalis olema. Kuskil nii otsustati. Mulle meeldib inimestele esineda. Ei ole vahet, mis üritused on. Kas on suured või väiksed. Väiksed üritused on enamasti ka väga toredad, intiimsemad. Saab inimestega suhelda.

Ma ei ole valinud seda, kes ma olen, vaid ma olengi selline. Suur pluss on see, et ma tean, kust ma tulnud olen, ma tean, mis mul on, ja see on väga tähtis ja oluline mulle. Ma naudin seda, kui ma saan esineda, sest ma ei tea, kui kauaks seda veel on, kui kaua inimesed mind vastu võtavad. Loodetavasti veel kaua. Nii kaua kui saab, nii kaua ma naudin. Halva tujuga ma kindlasti lavale ei lähe. Isegi siis, kui mul on midagi kehvasti, laval olles läheb see ära.

Mis on sinu kõige halvem omadus?

Mul on selline värk, et ma kipun liialt hilinema. Tavaliselt viis kuni kümme minutit. Ma ei saa sinna midagi parata, isegi kui ma väga-väga tahan mitte hilineda, aga alati tuleb välja, et ma ikka hilinen. Ma üritan mitte nii väga hilineda, aga siis sõidab traktor ette; õppesõidu auto; ummik on ühes kohas ja teises kohas ning lõpuks jõuan ikka kohale viis minutit hiljem.

Kuhu ma ei hiline, on otse-eeter, tele ja raadio, sest ma tulen pool tundi varem kohale ning istun all autos ja ootan, millal on õige aeg üles minna.

Üks asi on veel: kuna ma olen tähtkujult Kaksik, siis ma satun vaimustusse ühest asjast ja hakkan sellega tegelema. Aga ma ei jõua sellega päris lõpuni, kuna ma tahan juba teise asjaga tegelema hakata. Ma küll lõpetan mingid asjad ära, aga see võtab natuke rohkem aega. Ma olen üritanud ka seda kuidagi enda juures parandada.

Millal sa teadsid, et sa tahad lauljaks saada?

Nelja-aastaselt. Ma hakkasin selles vanuses nii tantsimise kui laulmisega tegelema. Mul oli esimene muusikaline roll nelja-aastaselt. Ma mängisin kärbest. See oli üks lastemuusikal ja ma mängisin peaosa. Siis ma juba teadsin.

Ma mõtlesin pikalt, kas ma tahan olla laulja või tantsija, sest enamasti käisid need koos. Aga siis mingi aeg tuli laule soolodena rohkem. Tantsuasju tegin koos tantsustuudioga, käisime koos esinemas, see oli selline sotsialiseeriv olukord. Soololaulmine on eraklikum võrreldes tantsimisega. Aga kui ma sain muusikalidesse, siis oli mul üldse pidupäev, kuna sain siis nii laulda kui tantsida. Ka näidelda, mis mulle ka meeldib.

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Millest võis olla tingitud nii noores eas lauljaks saamine? Kas soovist olla tähelepanu keskpunktis?

Neli on noor jah, aga see on see, mis tekitas minus hea tunde, tekitas rõõmu. Kui ma proovisin malet mängida, siis mul ei tulnud mitte midagi välja. Laulmine on midagi sellist, milles ma tahtsin olla parem ja milles ma tahtsin areneda. Laulmises olin ma alguses keskpärane. Mul ei olnud ei ülemist otsa ega alumist otsa. Ma olin keskpärane, aga ma tahtsin laulda ja esineda. Sellepärast ma laulsingi igal võistlusel, festivalil, koolivaheajal, kontsertidel, koolikontsertidel, linnakontsertidel. Ma ronisin reaalselt igale poole. Ma tahtsin esineda ja see tekitas minus hea tunde.

Kui ma sain 16, siis ma sain aru, et mind hinnatakse. Enne seda oli kõik lihtsalt lõbu. Aga kui ma sain 16, siis ma sain aru, et inimesed reaalselt hindavad mind. Ja siis tekkis ka lavanärv. See ei olnud isegi tähelepanuvajadusega seotud. Ma tahtsin pigem teha seda, mis mulle meeldib. Samas ma ei tahtnud, et nad vaataksid mind ja annaksid mulle hinnangu selles osas, kuidas ma laulan, mis mul seljas on. Ma mäletan, kuidas ma mingite festivalide aja läksin lavale, närv oli ikka püsti, sest mulle võistlused ei meeldinud, kuna mulle ei meeldi hindamine, aga valikut ei olnud. Sest kui sa ei taha, siis ei pea ka sinna minema. Ma läksin lavale ja saal oli nii pime, et ma ei näinud mitte ühtegi inimest. See oli ülihea, sest ma ei näinud publikut. Praegu mulle meeldib näha inimesi, kellele ma esinen. Ma laulan inimestele, ma räägin ühega ja suhtlen teisega. Ma püüan kontsertidel inimesi kaasa haarata. Me kas laulame koos, mina küsin või nemad küsivad midagi. Ei tahaks, et oleks nii, et ma kuskil laval esinen ja siis lähen minema. Mulle meeldib olla energia vahetus läheduses.

Ma ei usu, et see on vajadus olla tähelepanu keskpunktis. Ma arvan, et see on tahe tekitada inimestes hea tunne. Või kui kellelgi on mingi probleem või mure, siis nad saavad selle hetkeks ära unustada. Selle tõttu ei mõtle ma endast kui lauljast, vaid kui meelelahutajast. Mulle meeldib, kui inimesed puhkavad, laulavad, tantsivad, kargavad, mida iganes. Ma lihtsalt loodan, et ma saan nende rõõmuhetke pikemaks venitada, kui ma laval olen. Kuid alguses sai see sellest, et see oli minu jaoks äge ja see tekitas minus õnnetunde.

Kui kaua sa oled professionaalsel tasemel muusikaga tegelenud?

Ma arvan, et tõsisem muusikaga tegelemine tuli koos Nightlight Duoga. Või isegi enne seda, kui ma olin taustalaulja. See oli Venemaale suunatud projekt. Laulud olid vene keeles. Me tegime Ida-Virumaa pluss Sankt-Peterburgi, seal tegime hästi natukene. Aga pigem Nightlight Duo, kui meil oli stuudio, intekad ja esinemised. Ja see oli aasta 2001 ehk 17 aastat tagasi.

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Millal sa said aru, et sa oled avaliku elu tegelane?

Tegelikult see oligi kohe. Sa oled avaliku elu tegelane, kui sinust kirjutatakse natuke rohkem ajalehtedes ja ajakirjades. Mõned inimesed tunnevad sind tänaval ära. Minu meelest see ongi avalik huvi. Juba kooli ajal tegelikult. Ma ei olnud populaarne, aga ajalehed kirjutasid, kuna ma käisin esinemas rahvusvahelistel festivalidel. Sellest kirjutati vahepeal. Ma arvan, et väikesel tasemel juba kooli ajal. Aga mastaapsel tasemel Nightlight Duo aeg. Siis hakati küsima ka juba intervjuusid, mis ei puudutanud enam muusikat, vaid puudutasid minu isikut. Ma pidin vastama rohkem isiklikele küsimustele, et inimesed tunneksid mind kui mind, mitte et ma laulan «Another Country Songi» ja räägin, kus me seda järgmisena laulame. Ehk jällegi, umbes 17 aastat tagasi.

Kas sind on Eesti kuulsustest kellegagi segamini ka aetud?

Välimuse poolest ei ole. Aga kunagi oli selline laulja nagu Tatjana Izotova. See oli aeg, mil ma tahtsin peale Nightlight Duot soolokat edasi teha. Probleem oli aga see, et Tatjana Izotova oli nii kuum nimi. Ta osales saates «Kaks takti ette» äkki ja oli seal üks Joala lemmikutest. Temast kirjutati ja räägiti, et  tal oli väga hea hääl. Paar aastat ma ei saanud kasutada enda nime ja siis ma hakkasingi kasutama nime JZ Belle. Tegin vahepeal sellist asja. Mingi hetk Izotova lõpetas ja ma mõtlesin, et ma hakkan enda nime kasutama, sest rohkem Tanjasid ei olnud. Nüüd kui öeldakse nimi Tanja, siis kõik teavad, et see olen mina. Välimuselt olen ma nii ebatraditsiooniline, et mind ei ole kellegagi sassi aetud (naerab).

Kui kaua sa oled Mikk Saarega koos olnud?

Nüüd juba kümme aastat. Ja kaks aastat oleme abielus.

Kus te kohtusite?

Muusikalides. Minu arust oli see muusikal «Chicago». Ma tundsin teda juba hästi-hästi ammu. Me oleme muusikalides kokku puutunud juba varem. Me tegime vahepeal ka koos «Georgi». Aga me ei olnud suhelnud niimoodi. Me käisime läbi. Meil on tuumik muusikaliinimesi, kellega käime koos siiamaani. Millalgi, aastaid hiljem, kui ta oli tantsusaate ära võitnud, sattusime me ühe management'i alla, ja kuidagi selle pärast hakkasime rohkem suhtlema.

Mis sulle tema juures meeldib?

Huumorimeel on esimene asi, mis esimesena meelde tuleb (naerab). Mulle tundub, et kokkuvõttes on huumorimeel asi, mis päästab olukordi ja väga palju halle päevi. Ja ka ühine huumorimeel. Kui sa saad koos inimesega naerda, siis see on üks suur võit juba. Tal on hulk omadusi veel, aga see on esimene asi, mis mulle meeldib kõige rohkem. Ja mulle meeldib, et me oleme väga ühisel lainel huumorimeeles. Meil on väga palju ühist. Alustades muusikaga ja lõpetades sõpradega. Meil on paljud ühised huvisid. Aga huumorimeel on esimene ja kõige ägedam asi, mis mulle meeldib. 

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Millal sa aru said, et tema on see õige?

Vot see on raske. Meil ei olnud armumist esimesest silmapilgust, sest ma tundsin teda varasemast ajast ka. Mida rohkem me hakkasime suhtlema, seda rohkem ma tundsin, et mulle meeldib selle inimesega suhelda. Jällegi selle huumorimeele koha pealt. Ma olen huumorisõber ja mulle meeldib teha ägedaid remarke ja vahepeal sarkastilisi märkusi, natuke musta huumorit, natuke kahemõttelisi fraase. Sellised asjad. Mulle meeldib enda aju kasutada. Mulle meeldib, kui ma saan ühele küsimusele vastata teise küsimusega, mis on naljakam kui see, mis minult küsiti. Ja me hakkasime nii suhtlema. Igal paaril on  tõuse ja mõõnu ka, igasuguseid asju on olnud, aga huumorimeel päästab alati. See läks hästi loogilist teed pidi ja läks sujuvalt edasi.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Ma loodetavasti saan tegeleda sellega, millega ma ka praegu tegelen. Ikka laulan edasi ja tegelen projektidega. Mulle meeldib see La La Ladiese teema ja mulle meeldib teistele mentor olla. Mulle tõesti meeldib. Üritan neile lahti seletada asju, millest mina pidin ise läbi minema, et nemad ei peaks seda tegema. Kuigi neil on ka oma situatsioone, siis on neil olemas inimene, kes oskab nad maha rahustada, käest kinni hoida, lohutada, öelda, et nii ei tehta jne. Mulle meeldib olla selline vaimne ema (naerab). Ma tahan, et mul oleks veel üks selline projekt, millega ma saaksin samamoodi tegeleda.

Enamasti tahaksin ma ikka laulda. Ega mul ei ole praegu käes suur muutuste aeg, et mul on kõigest kopp ees ja lähen metsa elama. Seda mul ei ole. Mulle meeldib nii, nagu praegu on. Ma tahaksin enda muusikaga natuke rohkem tegeleda.

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Sellega meie intervjuu lõppes. Mina läksin oma teed ja Tanja läks trenni.

Tanja tugeva ja otsekohese isiksuse taga on arukas ja tark naine, kes teab, mida elult tahab ning oskab seda saavutada. Vaatamata paljudele ohverdustele, mida ta on elus teinud, on Tanja suureks eeskujuks paljudele väikestele lauljatele, kes tahavad temale omaselt laval särada.

Tanjaga kokkusaamine ja rääkimine oli väga põnev ning kui ta taas enda muusikat tegema hakkab, siis on see kindlasti suur kingitus tuhandetele inimestele.