Vaat, kus tirts! Iiris Vesik oli väiksena hulljulge ja isepäine

«Ma arvan, et ma pole kunagi tegelikult muutunud,» kirjutab Iiris. «Mu juuksed on endiselt sassis (kuigi kannan nüüd kübaraid) ja saan kaks korda aastas ohatise. Mu ema alati ütleb, et olin lapsena nii karmatu, et lasin endal lihtsalt näoli maha kukkuda, selle asemel, et oma käsi maapinna eest kaitsmiseks kasutada. Püüan jälle taassündinu usuga ühendust saada ja aeglaselt, kuid kindlalt enda oskusi arendanud (käte kasutamisel). Mul oli ka väga tugev tunnetus, mida kanda tahtsin ja teadsin, et tahan reisida. Tornaado laps. Alati esinemas,» meenutab ta kaasasündinud loomuomadusi, mis tänaseni säilinud.

 

 

Throwback Thursday. I don’t think I’ve ever really changed. My hair still is messy always (all though now I just put a hat on it) and I get cold sores like twice a year. My mom says that when I was a child I used to be fearless to the point where I would just fall flat on my face instead of using my hands as a means of protection from the ground?. Trying to tap back into that with newborn faith and slowly but surely developed skills (of using my hands). Also, i had a really strong sense of what i wanted to wear and i knew I wanted to travel. Hurricane kid. Always performing. What were u like as a child?? #throwbackthursday #kodomo

A post shared by IIRIS (@iirismusic) on Aug 30, 2018 at 8:51am PDT