Elu24.ee lugejate jõululood

Väike halenaljakas jõululugu elust enesest kaunil jõuluajal 80ndate lõpus

Tollal oli kombeks kuuske ehtida päris küünaldega, mis ka tihtilugu elava tule abil põlema süüdati.
Sõbranna juures tehti pühadeajale kombeks kuuse ees ka igaaastane perepilt. Läideti küünlad põlema ja sätiti end terve perega kuuse ette, fotograaf siis juhendas, et kes kuhu poole sättima peaks, et pilt ilusam jääks ja nii ta juhtuski... Keset kõige suuremaid naeratusi tunti kärsahaisu, pereema 80ndate lokid olid leeki haaranud ja põlesid nagu säraküünlad.
Õnneks oli pereisa kiire reageerima ja suurematest põletushaavadest pääseti, kuusel küünlaid aga järgnevatel aastatel ei süüdatud....
/Triin/

***

Minu toredamad jõulud

Kui ma õigesti mäletan, siis oli aasta 2005. Selle aasta jõuluõhtusöök toimus meil vanavanemate juures.
Tavaliselt on meil jõulud sellised, et terve pere koguneb kokku, kõik söövad ja kui kohvi hakatakse pakkuma, siis jaotatakse kõik kingid laiali ja toimub pakkide avamine.
2005. aasta oli aga hoopis teistsugune… Olid päris jõulud. Vanaisa mängis jõuluvana (sinise jõuluvana kostüümiga ) ja kõik pidid salme lugema või ükskõik mida tegema (üldiselt tehti meil kätekõverdusi, kui luuletust polnud).
Eriliseks tegi selle õhtu aga see, et me võtsime jõuluõhtusöögile kaasa ka oma koera Sammy. Vanavanematel on selline pisike 2 toaline korter aga meil on ca 60 kilone koer (kaukaaslase moodi). Terve korter oli põhimõtteliselt meie "pisikest kutsut" täis :).
Tore oli see, et kui vanaisa end jõuluvanaks riietas, siis Sammy sattus täiesti paanikasse, ta ei tundnud teda ära ja haukus ta peale. Hüppas esikäppadega vanaisa õlgadele ja alles siis sai ta aru, kellega tegemist.
Sammyle meeldib väga ka pakke avada :). Käppade ja hammastega õnnestub see tal alati 100%.
Selline oli minu jõululugu. Võib-olla see ei ole teiste jaoks midagi erilist, aga mulle on see suure tähendusega ja jääb eluks ajaks meelde :).
/Triin T/

***

Päkapikk lasteaia hoovis

Jõuluteemalisi jutte on väga raske edastada, jääb ju ikkagi tundmata see tunne, mida sel hetkel koged.
See oli mõned aastad tagasi. Töötasin lasteaias, oli peale lõunane aeg, kui juba hakkas hämarduma. Lapsed ootasid vanemaid järgi.
Vaatasime siis aknast välja ja korraga hõikas üks väike poiss, et akna taga on päkapikk! Oleks te selle lapse nägu näinud, ta oli niiii elevil, tema jaoks oli seal ju päris päkapikk! Tegelikult oli lumehange keegi visanud mingi pudeli, mille peal oli punane paber, mis jättis täpselt punase mütsi mulje.
See oli nii armas ja südamlik, see kuidas see poiss seda nägi ja ta uskus et see ongi päkapikk. Võrratu pilt oli!
Rahulikke jõule Teile!
/Anneli/

***

Minu lugu on pigem aastavahetusest

Olin siis umbes 8-aastane, kui vana-aasta õhtul mängisime 5kesi (mina, mu õed ja 2 naabritüdrukut) oma Barbie nukkudega. Katsime neile nukulaua ja igale taldrikule panime ka jõuluprääniku. Olime kuulnud, et öösel täpselt kell 00.00, kui vahetub aasta, sünnivad imed. Niisiis käisime vahepeal rõdul rakette vaatamas ja uut aastat vastu võtmas. Tuppa tagasi tulles nägime, et iga Barbie küpsisest oli väike ampsuke võetud. Oi me olime rõõmsad ja ärevil, sest tõsimeeli oli ime sündinud ja Barbied olid korraks ellu ärganud.
Mõned aastad hiljem naersime kõik koos, sest üks minu õdedest oli väidetavalt pissil käinud, aga samal ajal need ampsud sealt võtnud :).
/Maarika/

***

Naabrimehest jõuluvana

Juhtus see lugu aastaid tagasi kui lapsed veel väikesed olid ja sinisilmselt jõuluvana uskusid.
Tellisime naabrimehe jõulumeest mängima ja määratud ajal ta kohal oligi. Jõuluvana oli tolle aja kohta ülimalt tasemel uhke kingikoti, punase mantli ja rinnuni valge habemega –
lastel olid silmad ümmargused ja suud lahti.
Loeti luuletusi, räägiti jõulumehega juttu. Lapsed said teada, et jõulumees tuli Lapimaalt põhjapõtradega, aga et meie tänav oli kitsas, pidi ta oma saani kõrvaltänavasse jätma.
Lastel oli sellest teadmisest küll pisut kahju, kuid et kinke oli palju, leppisid nad, et saan ja põdrad jäävad nägemata ja juba lehvitatigi rõõmsalt hüvastijätuks.
Natuke aega hiljem kui kõik olid juba maha rahunenud, koputati taas uksele. Et ei osatud kedagi oodata, avas pereisa rõõmsalt ukse ja jõuluvana hääl kajas üle toa: «Kuule, naabrimees, ole hea, aita mul see kuramuse auto kraavist välja lükata. Olen juba tükk aega vaeva näinud aga ei saa ikka üksi hakkama!»
Mnjah, ühest küljest oli kurb laste pikki nägusid vaadata kui nad akna peal isa ja jõulumehe mantlis naabrimehe autoga rassimist jälgisid, teisest küljest aga ajas muigama.
Teadsin ju, et varem või hiljem pidid nad tõe nagunii teada saama.
/Margit/

***

Jõuluvanal kukkus habe eest

Tahaksin teile jutustada oma naljaka, aastate eest juhtunud jõululoo..
Ma olin siis kõigest viie aastane, aga mäletan toda õhtut nii selgelt, nagu oleks see juhtunud eile.
Nagu jõulude ajal ikka, istus pere mõnusalt koos ning eks ta õige ole, et kõige vahvam sel ajal, on ikka pere kõige pisemal. Kuna mul ei ole ei õdesid ega vendi, sain ma eriti suure tähelepanu osaliseks.
Kell hakkas juba liikuma üle 8 õhtul, ning mõtlesin, kuhu küll see jõuluvana jääb. Ootusärevus oli nii suur. Mäletan, kuidas olin mitmeid luuletusi ning ka laule selgeks õppinud.
Ma olin justkui väike pakkide lunastaja, kes ka teiste, täiskasvanute, eest kostis. Äkitselt ütles minu vanaisa, et käib korraks ära, aga jäi hoopis pikemaks ajaks. Mitmete minutite pärast helises uksekell ning minu süda hüppas rõõmust ja jooksin ukse juurde.
Mida ma nägin? Kauaoodatud jõuluvana pika habeme, punase kostüümi ja suure üleõla kotiga oligi meie ukse taga.
Ma olin nii rõõmus, et vanaisa ei olnudki enam meeles. Kui osad kingitused juba käes olid ning laulud lauldud, mõtlesin ma jõuluvanaga pisut niisama juttu ajada, et uurida täpselt kõike seda jõuludega kaasnevat.
Kuid äkki juhtus see, mis oli omamoodi teistele ehmatuseks, kuid samas pakkus ka suurt nalja – jõuluvanal kukkus habe eest ära.
Siis ma mõtlesin, et mis õige jõuluvana see ikka olla saab, kel habe päris pole. Ma oskasin kaval olla ning võtsin «jõuluvanalt» ka prillid peast. Ja mida ma nägin? «VANAISA!?» hõikasin siis ma…
Siiamaani tuletame jõulude ajal seda apsakat meelde ning naeratus me näol on endiselt püsiv :).
Kõikidele vanaisadele, kel mõte oma lapselapsele jõuluvana mängida, oleks mul üks soovitus – kinnitage oma tehishabemed palun kõvemini!
/Gete/

***

Südamlik mälestus lapsepõlvest

Üks esimesi pilte, mis mul seoses jõuludega meelde tuleb, on umbes keskkooli ajast. Meil oli kombeks jõulude ajal surnuaial käia. See on imeilus komme ja pakub midagi nii silmale kui hingele.
Ema ja isa tavatsesid oma vanemate haual neile paari sõnaga rääkida, mis meie elus
siin maa peal toimunud on. Kohendasime hauda, süütasime küünlad. Omaette elamus on lumine surnuaed sadade küünalde valguses. Sel hetkel tundub surnuaias olemine kuidagi nii helge ja püha.
Minu arvates on see väga väärtuslik kogemus ka lastele – võimalus hoida sidet põlvkondade vahel ja saada elamus, mis kogu eluks hinge jääb.
Saatsime igal aastal ka suure hulga jõulukaarte. See oli minu rõõm ja kohustus. Mulle meeldis laua taga salme valida, kaarte kirjutada (mõnikord neid ka ise teha) ja mõelda kõigi nende lähedaste peale, kellele me oma head soovid teele panime.
/Reet/

***

Jõululaps

Tere teile Elu24 toimetus, alustan meie pere jõululugu algusest.
Nimelt nüüd juba 3 aastat tagasi sündis meie perre teine laps, ka poiss nagu esimene, kes sellel ajal oli 4,5-aastane.
Kuid asja kurb osa on selles, et meie tibu sündis liiga vara, sündis ta 9. novembril ja raseduse 24ndal nädalal olles 30cm pikk ja kaaludes 900g.
Probleeme palju, poja ei hinganud ise, südame operatsioon, silmade operatsioon ja palju muud.
Oli palju tagasilööke ja pisaraid, poega puutuda ei saanud, ta oli kuvöösis. Iga päev käisime ja olime tema juures haiglas, meile lootust peaaegu ei antutki.
Trotsides olukorda ja paludes imet käisime teda vaatamas igapäev, kuid enne jõule «käskisid» arstid meil koju sõita ja veeta pühad koos vanema pojaga kes ka selle olukorra all kannatas, meil lubati igapäev helistada niipalju kui soovi on kuid paluti koju sõita sest nägime abikaasaga üsna ilmetud ja räsitud välja, mis on ju loomulik kui tegu oma tibuga.
Täpsustuseks see et tibu sündis Tartus kui ise elame hoopis Tapal.
Koju me igatahes sõitsime, peatudes veel Tartu linna piiril ja vaadates tulesid ja nuttes, halb oli lahkuda.
Helistasime iga päev, kodus olime 22., 23. ja 24. detsembril, poja olukord oli muutusteta olnud kõik need päevad.
Nagu vastus meie palvetele tulid rõõmusõnumid just 25. detsembril, kui Tartusse naasime.
Jõudsime haiglasse õhtul ja arst ütles kohe, et olukord on stabiilseks läinud, ajuverevalum taandub ilma kõrvalise abita ja kõige suurem üllatus oli see et pojal oli ära võetud kuvöösi kaas, tal olid seljas riided ja me saime teda katsuda. Ta ei olnud enam nii vastuvõtlik välistele mõjudele, enne oli ta kuvöösis vaid mähkmega ja teki all, nüüd siis riides nagu päris beebi kuid ülimini.
Selline oli meie jõululugu. Peale neid jõule olen veendunud, et elus on kõik võimalik. Meie poja tee paranemisele sai alguse nendest jõuludest, nüüdseks on meil kodus 2 imetoredat poissi, suurem 7- ja imelaps 3-aastane..
Kaunist, rahulikku ja imederohket jõuluaega teile kõigile.
/Kairi/

***

Jõulude mõte

Miskipärast on alati jõulude ajal tunne, et tahaks olla parem, teha midagi head. Mõnikord ei pane ise tähele, et see vajadus on olemas, sest miski justkui ei riiva silma... Mõnikord aga juhtub, et see miski tuleb su teele ja siis tekib tunne, et võiks olla parem.
Need jõulud olid juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Kõik oli, nagu oli alati olnud – jõululõuna vanaema juures ja kõik sellega kaasnev... Ilm oli täpselt selline, nagu ühel jõuluõhtul olema peab – külm ja lumine, tähed särasid taevas ja lumi krudises saabaste all. Kõikides akendes võis märgata valgust ja need, kes veel ei olnud sooja tuppa jõudnud, kõndisid rahulikult tänavatel kodu poole.
Hakkasime sõitma koju ja läksime surnuaiast läbi, et süüdata lahkunud lähedaste haudadel küünlad. Nagu igal jõuluõhtul. Surnuaia värava juures oli üks suur valge koer. Ilmselgelt koduta ja kurbade silmadega. Ma mäletan, et vaatasin teda ja mulle tundus, nagu ta tahaks kellegi lähedust ja head sõna. Nii kurvad olid ta silmad...
Sõitsime kodu poole. Ma istusin tagaistmel ja kõik teised olid rõõmsad, rahulikud. Mina vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas tähed särasid mustas taevas, ümberringi oli kõik valge. Ma ei suutnud unustada selle koera silmi – seda, kuidas ta justkui palus, et keegi teda armastaks...
Jõudsime koju ja avasime oma kingitused, sõime jõulusööki ja istusime mõnusalt soojas toas. Kõik oli rahulik, aga... minul oli kurb. Ikka veel.
Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, on ikka veel kurb. Arvatavasti seda koera ei ole enam, aga ma ei teagi, kas keegi pakkus talle oma armastust... Silitas ta pead ja ütles talle ilusaid sõnu... Kui ma sellele mõtlen, tunnen justkui süüd, et ma ei teinud siis midagi tema heaks...
Sellel jõuluõhtul rohkem kui kümme aastat tagasi tuli see koer mu teele ja ma tahtsin olla parem. Taipasin, kui kõik oleksid natuke paremad, siis ei oleks selliseid suuri valgeid kurbade silmadega koeri, kelle pärast üks kümneaastane tüdruk ühel jõuluööl oma soojas voodis nuttis...
/Piret V/