Ott Väli: iga kool on eelkõige inimesed – tänased ja eilsed

Neli sajandit katkematut gümnaasiumiharidust – Gustav Adolfi Gümnaasium 380

Ei ole palju neid institutsioone, mida võiks kõrvutada 17. sajandil Rootsi aegses Eesti kubermangus 380 tagasi alustanud ning kuni tänase päevani katkematult gümnaasiumiharidust pakkuva Eesti vanima kooliga.

Kui, siis ehk meie peamised kirikud ja Tallinna raad tänase linnavõimu näol. Hariduse võimaldamine on läbi sajandite samasuguste põhimõtete järgi toimunud ja suuremaid muudatusi ei ole olnud, sõltumata millist värvi lehvib riigilipp Toompeal või milline on parasjagu ametlik riigikeel.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi (GAG) asutamisleping kirjutati Tallinna rae ja Eestimaa rüütelkonna poolt alla 16. veebruaril 1631.

Lepingu kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Sama aasta 6. juunil avatud kool hakkas kandma nime Tallinna Gümnaasium.

GAG asutamise hetkel oli Eestimaa (Põhja-Eesti) olnud 48 aastat (alates 1583) ja Liivimaa (Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti) kaks aastat (alates 1629) Rootsi riigi koosseisus. Rootsi riik muutus 17. sajandil suurriigiks – võimsamaiks Põhja-Euroopas.

Lisaks Läänemere-äärsete alade liitmisele oma riigi koosseisu, pöörasid Rootsi kuningad tähelepanu ka impeeriumi siseelu korraldamisele: uued alad oli vaja liita emamaaga ühtseks tervikuks.

Tagantjärele on Rootsi riiki vaadeldud kui militaarriiki. Uusaja algusele oli omane tendents, et senine keskaegne territoriaalne feodaalvõim hakkas asenduma üha tugevama keskvõimuga.

Tugev keskvõim ja ka luterlik ratsionaalsus paistis Eesti- ja Liivimaal silma kas või arhitektuuris. Alguse sai tänavate korrapärane planeerimine, rõhku pandi rannikuäärsete linnade (Tallinn, Narva, Pärnu) kui strateegiliste punktide arengule.

Teiste küsimuste seas kerkis jõuliselt Rootsi riigivõimu ette haridusprobleem

Impeeriumi erinevate osade paremaks liitmiseks oli vaja haritud ametnikke, kes tundsid kohalikke olusid. Eestimaa asus aga kõrgematest koolidest liialt kaugel ja seetõttu vaesemad endale haridust lubada ei saanud.

Juba kuningas Karl IX (valitses 1604–1611) oli propageerinud mõtet rajada Tallinnas gümnaasium. Tema ideed viis aga ellu Gustav II Adolf (valitses 1611–1632), kes oli lasknud rajada gümnaasiumeid Rootsi ja Soome.

Hoolimata pikkadest vaidlustest ja vastuseisust, avati 1630 gümnaasium Tartus (alates 1632 ülikool) ja 1631 Tallinnas. Tallinna Gümnaasiumi võisid asuda õppima nii aadlike kui linnakodanike lapsed.

Viimaste lubamine kooli andis vähemalt teoreetilise võimaluse gümnaasiumiharidust saada ka eesti päritolu poisslastel (esimesed kindlad andmed eesti soost õpilaste kohta pärinevad 19. sajandist).

Sellele vaatamata jäid GAG lõpetajad enamasti Eesti aladele ja puutusid kooliõpetajate, pastorite, arstide jt ametimeestena kokku maarahva ja eesti keelega.

GAG on vanim järjepidevalt tegutsenud haridusasutus Baltimaades.

Siinkohal tasuks ka mõelda, kui palju üldse on Eestis pea nelja sajandi pikkuse ajalooga institutsioone? Väga kõnekas on ka fakt, et Tartu Ülikoolist loodi GAG aasta varem. Erinevalt TÜ-st on GAG tegutsenud järjepidevalt.

GAG 380-aastase ajaloo jooksul on riigivõim vahetunud 12 korda. Riigivõimu vahetumised kajastuvad selgelt ka kooli nimedes – alates oma asutamisest on GAG kandnud ühtekokku 16 erinevat nime.

Tänu oma pikale eksistentsile saab GAG ajalugu jälgides teada nii mõndagi Eesti haridusloost. Nii näebki tervet rida kooliga seotud nimekaid haridustegelasi ja teadlasi (J. F. Wiedemann, J. Westholm, vennad Öpikud, P. Ariste jne) ning sündmusi (esimese eestikeelse piibli tõlkimine kooli trükikojas).

Siiski ei saa GAG puhul piirduda vaid hariduslooga. Öeldakse, et kool on ühiskonna väiksem läbilõige ja kindlasti kajastab GAG ajalugu laiemalt väga palju ka Eesti mineviku kohta.

Sõdadel on kombeks raputada ühiskonda alustaladeni ning loomulikult sai oma osa ka GAG.

Pea kõik Eesti aladel peetud sõjad jätsid koolile oma jälje. Näiteks pärast Põhjasõja ja katku vintsutusi (Tallinnas suri 1710 katku kolmveerand elanikkonnast) alustati õppetööd kõigest ühe professori (rektor J. R. Brehm) ja kolme gümnasistiga. Võrdluseks: 17. sajandil oli õpilaste arv enamasti 65–70.

Kui 1880-ndatel algas Vene tsaarivõimu poolt venestamine, siis loomulikult ilmnes see ka GAG-s. Senine saksakeelne õppetöö asendati 1892 venekeelsega, piirati saksakeelset õppekirjandust, nõuti suhtlemist vene keeles.

Nii nagu ka teistes Balti kubermangude koolides, hakati seni valdavalt saksa päritolu õpetajaskonda asendama venelastest õpetajatega. Eelnev tingis koolist suure väljalangemise – vastumeelne oli koolis valitsev kasarmukord ja paljudele käis üle jõu venekeelne õpe.

Mõningat leevendust tõid 1905.aasta revolutsiooni sündmused ning muuseas lubati fakultatiivselt õpetada eesti keelt. Paraku jäi see õige pea soiku.

Loomulikult ei jäänud GAG kõrvale rahvuslikust suursündmusest Vabadussõjast.

Sõja alguses oli mõneks kuuks isegi katkestatud kooli õppetegevus. GAG-st võttis Vabadussõjast osa 129 gümnasisti ja 11 õpetajat.

Viimased koondati Tallinna Kaitsepataljoni koosseisus võidelnud Kooliõpetajate roodu, kusjuures hilisem GAG direktor Aleksis Kuusik pidas ka roodu rühmaülema ametit. Vabadussõda võttis ka GAG-ga seotud sõjameestelt lõivu – langes seitse õpilast.

Tagasivaatavalt võib GAG-d ja tema pikka minevikku lugeda väikseks (või ka suureks) imeks. Vaatamata Eesti ajaloo keerdkäikudele, on GAG suutnud siiani jääda oma põhitegevuse – hariduse andmise – juurde.

Kas seda lugeda õnnelikuks juhuseks?

Kindlasti  (nagu ka Eesti Vabariigi teket - autor)! Oma tööle pühendunud inimeste entusiasmiks?

Iga kool on eelkõige inimesed – tänased ja eilsed.