Hendrik Toompere juuniori järjekordne sotsiaalmeedia tiraad analüüsib immigrantide mõju Eesti kultuurile
12. september 2018, 16:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2074175t1h1e12.jpg)
Eesti lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere juunior on tuntud oma teravate Facebooki-postituste poolest. Kui tükk aega ei ole teatrimehelt midagi mahlakat kõlanud, siis nüüd on ta taas tiraadiga maha saanud.
Oma järjekordses postituses mõtiskleb Toompere selle üle, kas ta on konservatiiv või liberaal. Põhjuseks see, et tema arvates on liberaali termini tähendus tänapäeval muutunud ja ei ole see, kui tema oli noor.
Toompere kirjutab: «Olen liberaal. Selle mõiste tähendus on praegu ilmselt täielikult muutund. On isegi tagurpidiseks pöördunud. Elasin lapsena seal, kus elasin, aga noorukina viibisin selles ilmas, kus valitses see sotsialism, mida Prantsusmaa ülikoolides suures hulgas fännati. Neil olid seal kõik vabadused. Olid korterid, vaba olemine, rahad, mis vanavanemate poolt teenitud, usk mingisse erilisse Nirvaanasse.»
«Mis oli meil? Viletsad korterid. Ahjuküte, vesi kaevust, telefonijärjekord 7 aastat. Teadmine, et vene migrant saab alati parima eluaseme, soe vesi, keskküte ja telefon. Selline asjade olukord muutis meiesuguste taju. Me ei uskund enam seda juttu, mida räägiti rahvaste vendlusest,» lisas Toompere.
«1980 algas koolides venestamine. [Siis] tuli teadvusesse see, et need jäigad struktuurid, mida vene võim pähe vajutas, vajavad lammutamist. Rahvuslik alateadvus moondus anarhismiks. Punk, rock'n'roll, ja miilitsatele keele näitamiseks. Sellised süütud aktsioonid avalikkuses. Hiljem, kui see pauk ära käis, tundus, et liberaalsus on kõige mõistlikum tee,» ütles ta.
Ta lisas: «Nüüd aga, kui vaatan tänasele päevale ja näen, et samamoodi pressitakse meile peale mingit mõttetut migranditulva oma meelsuse ja jälkustega, sooviga leida musta töö tegijaid, orje tegelikult, nagu Rootsis või Saksamaal, samade kaalutlustega, mis olid kunagi vene ajal, siis ma ei oskagi end enam määratleda.»
Siis küsis Toompere tähtsa küsimuse: «Kas olen konservatiiv, kui mõtlen ja soovin oma kultuuri sellisena säilitada ja hoida, või olen liberaal, kes tahab lammutada rassistlikke suhtumisi, mida migrantide voog meile peale surub?»
«Küsimus on mõtteviisis. Filosoofias. Võib alati mõelda, et maailm on mitmekesine. Mingis mõttes on huvitav mõelda nii, et seni, kui Venemaa peakontor oli Peterburis, oli meil hästi, sest siis kehtis meil Balti erikord. See tähendas seda, et vene võim eriti ei ülbitsenud siin.»
Kuid viimaks teeb ta siis otsuse: «Nii et selles mõttes olen ma jah, liberaal.»