Vahur Joa arvamus: laiskus ei õigusta vingumist

Vahur Joa
, Reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Scarlett Johansson
Scarlett Johansson Foto: MARIO ANZUONI / REUTERS

Võib-olla on asi minus ja ma kõlan nagu Clint Eastwood filmis «Grand Torino», kes karjub «kaduge minu murult minema». See on muidugi eufemism kõigi võimalike keeldude kohta, mida vanemad inimesed noorematele karjuvad. Ja mina olen üks nendest vanematest inimestest, kes seda teeb.

Ma ei ole bioloogilise vanuse poolest teab mis vana, «kõigest» 28, aga mind tõeliselt ärritab kui kaitstud ja õrnahingelised tänapäeva noored on. Nad on väga tundlikud ja laisad ja ei tee füüsilist tööd ja loodavad kõike lihtsalt saada. Eks ma olen ka minevikus lootnud, et õnn kukub mulle sülle, aga ma olen aastate jooksul aru saanud, et ainus asi, mis niisama juhtub, on see, et inimene on enda lähedastele lihtsalt tülinaks, koormaks kaenlas, ja loodab, et temal läheb elus kõik kenasti. Ega ikka ei lähe küll. Kindlasti mitte siis, kui inimene ei pinguta.

Mulle on alati meeldinud inimesed, kes oskavad teha asju, mida mina ei oska. Olgu selleks siis mootorsaega puupalgi erinevat viisi lõikamine, olümpiaadidel käimine või matemaatikas peast arvutamine. Mulle meeldivad targad inimesed, aga ka need, kes on mingis valdkonnas talendikad, need, keda on huvitav ja põnev jälgida. Ma naudin seda. Louis CK võib küll häbiväärse käitumise pärast olla enda karjääri madalpunktis, aga minu jaoks on ta ikkagi maailma parim koomik. Lionel Messi ei ole küll Argentina koondisega suurturniiri võitnud, aga minu jaoks on ta ikkagi maailma parima jalgpallur. Michael Jackson on küll surnud, aga ta on minu jaoks ikkagi maailma parim muusik. Inimeste eelistused kujunevad vastavalt nende kogemustele, ja nende maitsed samamoodi. Ma ei ole küll ajalooekspert, aga minu jaoks on Ameerika Ühendriikide kujunemislugu kõige põnevam. Ma ei ole kunagi Šotimaal käinud, aga minu arvates on tegu kõige ilusama riigiga maailmas. Ma tean, et tal on iluspetsialistidest abilisi, aga Scarlett Johansson on minu arvates maailma kõige ilusam naine.

Ma tean, et tal on iluspetsialistidest abilisi, aga Scarlett Johansson on minu arvates maailma kõige ilusam naine.
Ma tean, et tal on iluspetsialistidest abilisi, aga Scarlett Johansson on minu arvates maailma kõige ilusam naine. Foto: Tony Michaels/ROT/Capital Pictures / TM/ROT/Capital Pictures

Ja minu maitse ütleb, et mulle ei meeldi vinguvad inimesed, kes kurdavad, et neil on kõik halvasti ja neid diskrimineeritakse. See artikkel küll algas fookusega noortele, aga siia patta võib panna ka kõik muud «kannatajad» (loe: hädaldajad). Ehk siis vähemusgruppide vokaalsed liikmed, kes teiste seas silma paistavad ning kogu grupi maine alla löövad. Need on need põhilised vingujad, kes kurdavad, et neil on raske. Võib-olla nad tõesti usuvad seda, aga ma ei näe, et nad peale sotsiaalmeedias kurtmise teeksid midagi selleks, et nende kohta käivaid stereotüüpe lõhkuda. Facebooki grupp «Virginia Woolf sind ei karda» on hea näide. Seal olevad liikmed ei saa argielus sellist tähelepanu nagu nad sooviksid ja otsivad seda Internetist. Nad püüavad leida sarnaseid mõtlejaid, kes kinnitaksid neile, et nende elu ei ole valesti elatud ning nad ei ole igavad ja mõttetud. Nad otsivad sealt teiste tuge ja nad saavad selle, sest nendega sarnaselt mõtlejaid on tegelikult palju. Nad käivad sealt kurtmas, et keegi teine on nende hädades süüdi või toetuvad mingisugusele iganenud stereotüübile. Nad võtavad omaks, et on sünnipärased ohvrid, kes on selles olukorras, kuna süsteem on nende vastu.

Facebook on hea platvorm neile, kes vinguda tahavad.
Facebook on hea platvorm neile, kes vinguda tahavad. Foto: DADO RUVIC / REUTERS

«Ära vingu, vaid pinguta» tähendabki seda, et sa peaksid keeldumast olema ohver, kannataja, see, kes pidevalt kurdab, kui raske tal on. Mul on ka raske olnud. Ega iga lapsevanem ei peksa enda last, ega iga laps ei lähe õhtuti tühja kõhuga magama, ega iga laps ei ole depressioonis, ega igal lapsel teki rääkimise häiret. Ei. Aga minul see oli, aga ometi ma mitte kunagi ei kurtnud. Vähemalt mitte nii nagu praegu tehakse. Ma neelasin enda uhkuse alla ja käisin logopeedis enda klassikaaslastest kõige kauem; ma ei käinud klassikaaslastega kunagi väljas, sest minu majanduslikult olukord ei võimaldanud seda; ma idealiseerisin õpetajaid, kuna mul ei olnud kodustest kedagi võtta. Ma ei vingunud, vaid ma pingutasin. Ma tahtsin saada paremaks kui inimesed minu ümber. Ma tahtsin olla parem kui elu mulle ette kirjutas. Ma tahtsin olla keegi, kes meenutab kõike halba ja saab uhkusega öelda, et see kõik on minu seljataga, see on minevik. Ja ma arvan, et ma saan seda öelda. Minu negatiivsed kogemused on õpetanud mind hindama väärtuseid, mida teised võib-olla võtavad enesestmõistetavalt. Minu negatiivsed kogemused on mind õpetanud püüdlema kaugema, suurema eesmärgi poole, et lahti saada mineviku kannatustest. Enda elule tagasi vaadates ma tunnen, et ma olen vingumise asemel pingutanud rohkem ja jõudnud kaugemale kui inimesed, kellega ma üles kasvasin. Ma tunnen, et kuigi mu elu algas hammasrataste vahel, olen ma sellest üle saanud ja jõudnud sinna, kuhu ma olen alati soovinud – normaalsete inimeste sekka. Inimeste sekka, kes ei vingu.

Loomulikult ei kavatse ma sellega vaid piirduda. Ma õpin ülikoolis ja käis täiskohaga tööl. Vaba aega on mul vähe, kuid kui seda olekski, siis ega mul suurt midagi teha poleks. Ma tunnen, et ma elan praegu sellises elutempos, mis mulle sobib. Ma tunnen, et minu väärtused ja eesmärgid sobivad praeguse elukorraldusega. Aga ma tahaks ka midagi muud. Ma tunne, et Eesti ühiskond piirab minu tegelikke ambitsioone ning ma ei saa siit enda jaoks seda, mis mind õnnelikuks teeks. Kui ma üldse suudan õnnelik olla.

Šotimaale omane klassikaline Bamorali loss.
Šotimaale omane klassikaline Bamorali loss. Foto: Savills / SWNS.com / Scanpix

Ma tahaks reisida, maailma näha, esimese hooga Šotimaa mägismaastikku näha ning Ameerika Ühendriikides Bostonis ja näiteks Philadelphias ära käia. Ma tahan veel aastakümneid hiljem meenutada, kui kauge oli minu piinav lapsepõlv ja kuigi seal oli ka palju head, siis negatiivsus oli see, mis mind edasi aitas. Ma tahan, et inimesed võtaksid ennast kokku ja kasutaksid nende ümber olevat halba ära enda arendamiseks ning paremale järjele aitamiseks. Kui sulle ei meeldi, mida poliitikud teevad, siis hakka ise poliitikuks või vali keegi, kes aitab kaasa muutusele, mis sulle meeldib. Kui sulle ei meeldi oma majanduslik olukord, siis mõtle välja, mis on valesti, ja püüa seda muuta. Kui sa ei ole oma partneriga rahul, siis lõpeta suhe või püüa leida kompromiss, mis teile mõlemale kasulik on. Ole ise see muutus, mida sa ühiskonnas näha tahad, ning ära ole ohver. Taha olla kasulik ja pinguta selle nimel, et sa oleksid keegi. Sa ei pea olema Mahatma Gandhi ega Ema Theresa. Piisab sellest, kui sa oled parem versioon iseendast; piisab sellest, kui sa ei vingu; piisab sellest, kui sa pingutad. Kui sa aga ise ei suuda parem olla, siis ära eelda, et terve ühiskond end sinu tujude järgi muudab. Sina oled vaid mutter suures masinavärgis, mis ilma sinu heaoluta ikka edasi liigub. Pinguta nii, et sa tunned, et sa oled tõeliselt vaeva näinud. Pinguta nii, et sa näeksid muutust. Ära vingu, vaid pinguta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles