Pildid: Kopli mahajäetud tehases joonistati paljast naist
/nginx/o/2018/11/08/11556859t1h17c5.jpg)
2. november 2018, 18:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui sa pole just kivi all elanud, siis tead, et sel nädalal oli halloween. See on püha, mida ma tavaliselt ei tähista – tänavu läks aga teisiti, sest leidsin end õhtupimeduses Kopli kummituslikust laohoonest silmitsi palja modelliga.
Kui jaksad lõpuni lugeda, näed loo lõpus ka, mis sellest kõigest välja tuli.
Tallinnas on juba viimased viis aastat korraldatud üritust Joo ja Joonista, kus saavad kokku kohalikud kunstiharrastajad, et koos joonistada. Viimane üritus oli aga eriline, halloween’ile pühendatud ning toimus Kopli mahajäetud tehases ja joonistada tuli akti. Loomulikult tuli see omal nahal ära testida.
Tunnistan kohe, et olin pisut närvis, kuna minu kunstianne piirdub põhikooli kunstitundide ja -ringidega ning vahepealsetel aastatel pole ma pliiatsit kätte võtnud. Õnneks seisis ürituse Facebooki lehel julgustav sõnum, et kõik on oodatud ning tegemist pole kunstiklassiga, vaid võimalusega lihtsalt joonistada, õhtut nautida ning arendada oma kunstiannet.
Ka ürituse korraldaja Toon Vugatsi sõnul võib joonistamine olla sotsiaalne tegevus. Tema sõnul toob Joo ja Joonista üritus inimesed kokku, sest joonistamine on justkui «rahvusvaheline keel», mida kõik inimesed mõistavad ja mis aitab neil oma tundeid, mõtteid ja emotsioone jagada ilma ühtegi sõna lausumata.
Üritus leidis aset Põhjala tehases, mis asub Koplis. Kuna ma pole juba aastaid Põhja-Tallinnas trammiga kaugemale sõitnud, kui seda on Volta peatus, siis oli juba see omamoodi põnev.
Üritus maksis 10 eurot. Selle eest sai istekoha, ühe Tankersi õlle, suupisteid ning muidugi modelli, keda joonistada. Kuna tegemist oli halloween’iga, siis oli ka modell sel korral õuduspüha temaatikale kohaselt riides... (Riides on vist palju öeldud, ta kandis tegelikult vaid keepi ja aluspükse).
Ka toimumispaigaks valitud Põhjala tehas oli õhtutundidel kottpime, valgustust andmas vaid küünlad ja mõned prožektorid. Kuna tegemist oli laguneva ehitisega, töötasid täisvõimsusel ka soojalambid.
Nii me sinna kivihunnikute vahele maha potsatasime, kuniks poopaljas modell välja ilmus. Seda, kas ja kui külm tal oli, ma paraku öelda ei oska. Tean vaid seda, et pärast kahte tundi minu varbad juba külmetasid. Seega võib siinkohal iga inimene ise järeldused teha.
Samuti tuleb ka mainida, et tegu pole alati aktidega. Korraldaja sõnul teemad varieeruvad ning lisaks klassikalistele aktidele joonistatakse ka balletitantsijaid, kulturiste, dominatrix'e ja orje, tantsijaid, akroobaate, kloune, keskaegseid rüütleid ja muid kostüümimänge harrastavaid inimesi.
Poolpaljas modell paigas, oligi aeg joonistama hakata. Ühes poosis püsis ta 15–30 minutit ning nõnda käis see mitu korda järjest. Teda joonistades mõistsin aga üsna kiiresti, et teen oma «teostega» modellile ainult liiga ning jätsin joonistamise sinnapaika ning läksin hoopis korraldajaga vestlema.
Intervjuu Joo ja Joonista korraldaja Toon Vugatsiga
Kuidas sul tekkis selline idee korraldada Joo ja Joonista üritusi?
Elasin kunagi Belgias ning seal oli mul sõprusringkond, kellega saime korra kuus kokku, rentsime modelli – see oli väga kallis – ja veetsime üheskoos lõbusa pärastlõuna joonistades.
Kui ma kümme aastat tagasi Eestisse kolisin, tahtsin ka siin midagi sellist korraldada ja siin me oleme.
Kui kaua sa sellega tegelenud oled?
Nüüdseks olen ma sellega tegelnud viis aastat.
Miks sa sellist üritust korraldad?
Ma teen seda kunstnike heaks. Seetõttu hoian ma ka osavõtutasud madalad – kaheksa kuni kümme eurot.
Mul on ka hea meel, et ma saan olla osa kohalikust kunstimaastikust ning seniks kuni inimesed mu üritustel käivad, seni saan ma neid ka korraldada.
Kui kerge või raske on selliste ürituste jaoks aktimodellide leidmine?
Alguses oli see väga keeruline, aga nüüd juba jutud levivad ning nii ma oma modellid leiangi. Inimestele meeldib seda teha ja nüüdseks võtavad nad minuga ise ühendust.
Kas nad kõik saavad selle eest ka tasu või teeb keegi seda ka tasuta?
Kõik saavad tasu, tegemist on tööga ja inimesed peavad oma töö eest ka tasu saama.
Kas inimesed, kes pole kunstivaldkonnas tegevad, võiksid sellega tegeleda näiteks hobikorras. Näiteks võtta sõpru kaasa ja lihtsalt nautida õhtut?
Loomulikult.
Kas Joo ja Joonista ürituse kohta on kunagi tulnud ka negatiivset tagasisidet?
Ei, mitte üldse. Ma arvan, et inimesed, kellel on sellega probleeme, mida me teeme, hoiavad üritusest eemale.
Mida sa ütleks inimesele, kes seda loeb ja tunneb huvi, aga võib-olla esiti ei julge ikkagi tulla?
See on väga lihtne. Ma teen seda igal kolmapäeval. Lihtsalt liitu, võta tool, sa ei pea oma joonistusi kellelegi näitama.
Tavaliselt ma küll palun, et inimesed näitaksid oma töid, sest see on modelli suhtes aus, aga kui inimene tõesti ei soovi seda teha, siis ta pole selleks kohustatud.
Sa võid lihtsalt oma töö kotti panna, lahkuda ning järgmisel korral, kui liitud, siis ehk juba julged oma töid ka näidata. Joonistamine on miski, milles sa muutud üha paremaks, kui sa seda järjepidevalt teed.
