Eesti tüdruk Tšiilis: kohalikud olid veendunud, et Eesti päritolu teeb minust professionaalse suusataja

Otsus minna Tšiili tuli üsna kergelt. 16-aastasena olin veel enda otsimise retkel ega teadnud täpselt, mida elult tahan, mistõttu lummas mind mõte minna riiki teisel pool maakera, millest teadsin nõnda vähe. Tšiili on maailma pikim riik, olles põhjast lõunasse üle 4000 kilomeetri pikk. Selle enam kui 4000 kilomeetri sisse jäävad mitmed kliimavööndid, Andid, üle 100 aktiivse vulkaani, põhjas maailma kõige kuivem kõrb, samas lõunas ka Patagoonia ja pingviinid. Tšiili minnes võtsin eesmärgiks olla avatud kõigele uuele, küsida palju küsimusi ning tundides korralikult kaasa teha, et tagasi tulles tunda, et olen tõesti midagi saavutanud ja saanud juurde ühe koduriigi.

Mu peres oli lisaks vanematele kolm õde, kes olid sellel ajal 6-, 8- ja 16-aastased. Olin teadlik, et Ladina-Ameerikas ei räägita nii paljusid keeli kui Euroopas, kuid kui sain pere Tšiili pealinna Santiagosse, lootsin siiski, et keelebarjäär suureks probleemiks ei kujune. Algus kippus aga oodatust palju raskemaks, kui mõistsin, et viiest pereliikmest ainult üks on võimeline minuga inglise keeles vestlust pidama. Ei unusta kunagi neid pühapäevi vanavanemate juures, kus istusin tunde ilma kedagi mõistmata ning vastasin igale küsimusele jaatavalt, endal suur naeratus näol. Samuti kõiki neid momente, kui pidin kehakeele ja olematu hispaania keelega ennast selgeks tegema. Kerge see polnud, kuid tulemused tulid üsna kiirelt. Jõululaupäeval otsustasin, et ei kasuta inglise keelt enam üldse ja selgitan inimestele asju nii kaua hispaania keeles, kuni mind mõistetakse. Vahetusaasta teises pooles suhtlesin ainult hispaania keeles.

Tšiilis käisin katoliiklikus erakoolis. Era- ja riigikoolide tase on väga erinev. Erakoolidest saadav haridus ja sealsed õpetajad on märgatavalt paremad. Kahjuks saavad erakoolis käimist lubada ainult jõukamad pered, mistõttu riigikoolides käivatel lastel on tulevikus üldiselt vähem võimalusi. Mu kool oli üks parimaid Tšiilis, mistõttu olid seal reeglid, millega harjumine alguses aega võttis. Näiteks polnud küünte värvimine ega suurte kõrvarõngaste kandmine tüdrukutel lubatud. Kui keegi seda siiski tegi, saadeti ta kooliarsti juurde küünelakki maha võtma ja kõrvarõngad kästi kotti panna. Samuti ei võinud enne koolipäeva lõppu koolist lahkuda. Kord tundsin ennast halvasti ja tahtsin koju minna, kuid ilma et lapsevanem tuleks kooli ja annaks vastavale isikule allkirja kinnituseks, et on lapsele järele tulnud, seda teha ei võinud. Niisiis magasin neli tundi arstikabinetis voodis, kuni mu vahetusema sai kooli järele tulla.

Päevad algasid kõikides klassiruumides hommikupalvega, kus kõik said millegi eest tänada, andeks paluda või midagi soovida. Seejärel loeti käest kinni hoides Meie Isa palvet, mille järel algasid tunnid. Mäletan selgelt esimest koolipäeva. See oli harukordne juba sellepärast, et esimest korda elus kandsin koolivormi. Koolivormil olid väga kindlad nõuded. Näiteks tohtis kanda ainult teatud tüüpi kingasid ja tüdrukute kleit võis olla ainult veidi alla põlve. Esimesel koolipäeval, kui klassiruumi astusin, tulid kõik sellel päeval koolis olnud klassikaaslased mind põsemusiga tervitama. Nii sain hommikul jagatud juba vähemalt 30 põsemusi. Tundsin ennast täieliku vaatamisväärsusena. Poleks uskunud, et pealinnas elades võiksid heledad juuksed nende jaoks midagi nii haruldast olla. Vahetundides kogunes mu ümber alati vähemalt kümme inimest, kes tahtsid minuga suhelda. Kord paluti lihtsalt luba minu juuste kammimiseks või katsumiseks. Õnneks aja möödudes sain hakata koolis rahulikult ringi kõndima ilma sosistuste ja pilkudeta.

Augusti lõpus, kui talv lõppema hakkas ja olin Tšiilis olnud veidi üle kuu aja, läksime kooliga mägedesse suusatama. Ma polnud kunagi nii suurtes mägedes suusatanud. Kõik koolikaaslased olid veendunud, et kuna ma olen Eestist, «kus on kogu aeg lumi», peaksin ma olema professionaalne suusataja. Rumal nagu ma olen, tegin vapra näo pähe ja otsustasin kõige kõrgemast mäest alla sõita. Samal ajal sõitsid mu vanim vahetusõde, kellega käisin ühes klassis, ja mu pinginaaber taaskord üles mäkke, et siis alla sõita. Nad naersid, kui nägid, kuidas keegi reaalselt mäest alla veeres, üks suusk juba mäe keskel jalast ära tulles. Küll oli nende ehmatus suur, kui nad avastasid, et mul olid täpselt samasugused riided. Mäe keskel suutsin kuidagi seisma jääda ja varustusel olevat SOS nuppu vajutada. Lõpetasin ainult paari sinika, vägagi kriimustatud selja ja õrna peapõrutusega. Sel päeval õppisin, et ei tasu alati kõigi lollustega kaasa minna.

Tšiillased on loomult väga avatud, soojad ja abivalmid. Sisse sulandumine käis ruttu. Juba septembris võtsin koolis osa võistlusest, kus pidin hispaania keeles laulma, võites selle ära. Novembris oli mul valikaineks näitlemine ning selle tunni raames avanes võimalus terve kooli ees ühte rolli mängida. Detsembri alguses enne suvevaheaega tegin koos teiste klassikaaslastega eksameid, olles selleks ajaks õppinud hispaania keelt kõigest neli kuud. Kuna olin võtnud aasta alguses eesmärgiks ka tundides pingutada, siis nii mitmeski õppeaines olin klassi tipus tulemuste poolest.

Suvevaheaeg kestis detsembri algusest märtsi alguseni. Selle aja sisse jäid jõulud, reis Lihavõttesaarele ja mu Eesti pere külaskäik. Jõulud olid midagi erakordset, sest esmakordselt veetsin need 35-kraadises kuumuses. Minu jõululaupäev algas kingituste avamisega, millele järgnes rutiinne ujumine koduaia basseinis. Lõunal läksime vanavanemate juurde, kus sõime vanaisa tehtud maailma parimat loomaliha ja taaskord suplesime mu kolme õe ja lugematu arvu nõbudega basseinis.

Iga aasta suvevaheajal reisib mu vahetuspere kuskile. Sel aastal, kui seal olin, otsustati minna Lihavõttesaarele, mis on üks huvitavamaid kohti, kuhu kunagi reisinud olen. Lihavõttesaarest võiksin eraldi terve lehekülje kirjutada, sest see Tšiilile kuuluv saar on midagi täiesti teistsugust ja erilist. 

Veebruari lõpus, kaks nädalat enne uue õppeaasta algust tulid mulle külla mu vanemad ja õde Eestist. Üks naljakamaid ja eredamaid vaatepilte mu elus oli see, kui mu ema ja Tšiili vahetusema olid mõlemad paar klaasikest veini joonud ja said mõlemad omavahel, üks eesti, teine hispaania keeles, vabalt suheldud. Nende külaskäigu ajal otsustasime rentida auto ja sõitsime üle 700 kilomeetri lõuna poole, kus asub Villarica vulkaan, mis on üks aktiivsemaid vulkaane Tšiilis. Ühel varahommikul alustasime üheskoos professionaalidega selle otsa ronimist. Kuskil kell 13.00 jõudsime tippu. See oli füüsiliselt üks raskemaid asju, mida olen elus teinud, kuid vaatepildid vulkaani tipust ja kraatrist sisse olid seletamatud. Vulkaani otsas oli lumi, mistõttu alla kõndimine oleks olnud peaaegu et võimatu. Seetõttu lasime lumise osa pealt alla pepukatega. Kiirus oli meeletu ja adrenaliinilaksu sai igal juhul kätte. See oli vaieldamatult üks vahetusaasta tippsündmusi.

Viimane koolipäev oli kõige armsam kogu aasta jooksul. Mu klassijuhataja oli palunud kõigil õpetajatel kirjutada ühte väiksesse märkmikusse mulle midagi, mis puudutaks hinge. Klassikaaslased tõid süüa ja tegid kooki. Pärastlõunal kogunesid kõik õpilased ja õpetajad suurde saali, kus näitasin neile videot, mille olin vahetusaastast teinud, ja pidasin kõne, et kõiki tänada. Nähes, kui paljud valasid pisarad ja olid sellest puudutatud, et pidin järgmisel päeval Tšiilist lahkuma, mõistsin, et olen aastaga suutnud üles ehitada täiesti uue elu ja mul on parimad sõbrad ja inimesed, kes minust hoolivad, kahes riigis. Tšiilil on ja alatiseks jääb eriline koht minu südamesse.