Pealtnäha mängleva kergusega viskavad nad saltosid, teevad pööraseid tõsteid ja võtavad graatsilisi poose, mis pallimängude pauside ajal spordipublikul silmad särama löövad. On ainult üks viis teada saada, kui keeruline see ikka olla saab. «Koputan» Euroopa meistritiitlit jahtivate TalTech tantsutüdrukute uksele ja esitan palve, mille pärast peagi valus hakkab. 

«Jalg, keerutus, enda kinni püüdmine, keerutus! Või oli see teises järjekorras?!»piilun teisi tüdrukuid ja aru ei saa, mis pidi nad end keerutavad. «KEERUTA, LIHTSALT KEERUTA END NIISAMA!»

Ja nii ma end seal keerutasin. Täiesti huupi ja vahepeal loopisin natukene jalga, et mitte väga silma jääda ja välja paista täieliku pooletoobisena.

Aga enne veel, kui peadpööritavate keerutuste ja kukerpallideni jõuame, tuleks alustada täiesti algusest. Kirjutasin TalTechi (endine Tallinna Tehnikaülikool) tüdrukutele, et kas võiksin nendega mõned trennid teha, ning jäin ärevusega vastust ootama.

Juba paar päeva hiljem kirjutati mulle vastu: «Väga kift! Teeme ära!» Ja tegimegi. TalTechi esindusrühm võttis mind nädalakeseks enda tiiva alla.

Sissejuhatuseks vaatame videost, kuidas tüdrukud suurel platsil muretult säravad ehk pallimängude vaheajal rahvast ergutavad:

ESIMENE TRENN

Juba järgmisel päeval pidin oma mugavustsoonist looma oma peas sama müütilise olendi nagu soe ja pikk Eesti suvi.  

Kui TalTechi spordihoonesse jõudsin, ei teadnud ma isegi, kus garderoob on. Veel vähem, kus meie trennid toimuvad. Kasutasin taktikat «tee enesekindlat nägu ja siis vaatame, mis saama hakkab». 

Õnneks kannab enamus tüdrukuid logoga riideid, mille ma kiiresti sihtmärgiks võtsin. Nii ma ühe blondi neiu juurde vapralt astusingi: «Tere! Sa oled vist tantsutüdruk eks?» 

Istusime kahekesi seina ääres ja kell hakkas juba trennitundi täis tiksuma. «Kas tõesti on nad kõik nii viimase minuti inimesed? Ma rumal tulin pool tundi varem..»  Tuli aga välja, et olime oodanud vale ukse taga. 

Kui lõpuks õigest uksest sisse astusime, tundsin hetkeks kabuhirmu. Saal oli plikse täis ja tollel hetkel sain aru, et mul ei ole ju õrna aimu ka, mis mind ees hakkab ootama.

Alustasime trenni soojendusjooksuga, käed kõrvade juures välja sirutatud. See õnneks rahustas mind veidi, kui mööda sa jooksmisega ikka panna saad?

«Oh, ei olegi kõige hullem,» mõtlesin omaette. Praegu itsitan selle peale pihku.

Tegime erinevaid tantsukombinatsioone nii tennisepalliga kui tennisepallita. Senikaua oli vahva, kuni treener lavalt kuulipildujana keerulisi võõrkeelseid sõnu ütles. Silmad muutusid murdosa sekundi jooksul tõllaratasteks ja vaatasin abi otsivalt mööda saali ringi. 

Teised tüdrukud lihtsalt noogutasid ja hakkasid lugemise peale kaasa tegema. 

Kõik keerlesid nii kiiresti, et ma ei saanud lõpuks arugi enam kuhu poole nad end keerutavad ja kust-kuhu nende jalg liigub. «Tee lihtsalt nii, nagu eesolev tüdruk teeb, mis selles rasket olla saab?»

«Jalg, keerutus, enda kinni püüdmine, keerutus! Või oli see teises järjekorras?!»  piilun teisi tüdrukuid ja asi läks mu jaoks ainult keerulisemaks. «KEERUTA, LIHTSALT KEERUTA END KASVÕI NIISAMA!»

Minu õnneks sai keerutamine üsna ruttu läbi. Asi läks minusuguse Pinoccio jaoks lõbusaks. Hakkasime venitama!

Tüdrukud panid jala stepipingile või isegi treppidele ja siis istusid ja venitasid seal- graatsilised nii muuseas. Üritasin katsetada oma «tee kellegi järgi» tehnikat. Mu üritus läks kiiresti vett vedama, sest ma ei suutnud leida ühtegi tüdrukut kes oleks samasugune puunukk nagu mina. 

Võtsin kasutusele plaani B- improvisatsiooni. Ma ei taha teada, kuidas see välja nägi. Hea, et olen vaegnägija ja seinapeegli peegeldusest ainult värve eristasin.  

Enne tantsmist tegime jalad soojaks ja tegime sirutusharjutusi. See, mis mina tegin, las jääda sinna stepipinkide ja matihunniku vahele peitu. Ilust ja graatsiast oli minu puhul asi kaugel.

Kuna mõne päeva pärast ootas tüdrukuid võrkpallimängul esinemine, lihvisid nad trenni lõpus samme. Mina ja paar teist tüdrukut kaasa ei teinud. Tegime kerele trenni. Nad on vist rauast tehtud.

TEINE TRENN

Nii hull õnneks ei olnud, et oleksin pidanud hambad ristis midagi tegema. Seekord teadsin isegi, kuhu minema pean.

Tüdrukud harjutasid saali ukse taga kenasti samme, naeratan ja teen nägu, et ma tean suurepäraselt, millist tantsu kordavad. 

Seekord olime hoopis teises saalis- väiksem, maast laeni peeglitega ja käsipuud. Selles trennis pandi rõhku tehnikale. 

Soojendus oli sama, mis oli esimene trenn - käed kõrval jooks. Mu rõõm oli suur, kui sain teada, et harjutused on samad, mis esimeses trennis. Tundsin end tunduvalt paremini. Teadsin, mida teha ning seekord suutsin isegi iseendale peeglist keskenduda. Oskasin isegi end veidi jälgida, et käed ikka sirged oleks, puus pööratud ja päkk sirutatud oleks. 

Mu rõõm jäi küllaltki üürikeseks. Et jalad täitsa soojaks saada pidime tegema ka jalatõsteid ette, küljele ja taha ning harkhüppeid ka. Sain iseenda üle naerda, sest see on uskumatu, milline puuhobune võib üks õrnema soo esindaja olla.  

Selleks hetkeks olin ma juba oma Pinoccio-sündroomist rohkem kui teadlik. Kui käsipuu najal harjutusi tegema pidime, suutsin vaevu jala radikale tõsta. Mu jalg ei ulatunud teistega võrreldes isegi poole peale. Aga proovimine pidi olema juba pool võitu. 

Trennis tegime ka uhkete väljamaa nimedega harjutuste kombinatsioone, mida ei suuda siiani meenutada. Jäin truuks oma «tee lihtsalt midagi, mis oleks vähegi sarnane sellega, mida teised teevad» tehnikale.

Valisin enda ligidalt «ohvri» kelle järgi tegema hakkasin. Väga hullu vist ei olnudki, aga ega millegagi kiidelda ka ei olnud, sest mu peas kordusid küllaltki sarnased sõnad: «Ah? Misasja? Mis nüüd? Mis see on, mis see on, mis see on? Ma ei jõua!»

 «Me tahane higi verd ja pisaraid näha» innustasid treenerid meid endast ka harjutuste ajal 120% andma. Õnneks või kahjuks verd ja pisaraid ma ei näinudki, küll aga higi. 

Trenni lõpetasime kolmikuga väljaspool saali, sest teised harjutasid tantse. Tegime mõned pulsitõstja-harjutused ja lõpuks venitasime paaridena vastu seina.

Mina olin paaris treener Keisyga. Ta võttis mu jala ning siis kuskil valu ja ebamugavuse piiril venitas mind. Arvasin selle päevani, et on võimatu kuulda iseenda lihaseid rebenemas, aga vist sellel päeval sai see teoks. 

Tegelikult, ei olnud selles midagi hullu, sest mind on varemgi üht ja teistpidi venitatud ja ragistatud. Aga eelpuberteedik-minul olid lihased tunduvalt paremas seisus kui praegu.

Jäin ellu ja läksin oma veidi nõrgal jalal ikka koju. Märkimisväärne oli see oli trennipäev ikkagi ka- pöördusin oma kalli sõbra magneesiumiõli poole, milles end enne magama minekut marineerisin.

KOLMAS TRENN

Jõudsin sellel korral natuke liia  vara ja sisustasin aega võrkpalli vaatamisega. Trennisaali ukse taga rõdult oli suurepärane vaade. See oli see kurikuulus mäng, kus esindusrühm esines.

Nägin tantsimas neid vaid korra. Teised tantsutüdrukud kilkasid ja elasid kaasa. Naeratused kõrvuni, päkad sirutatud, attitude'i rohkem kui «Las käia» filmi kahel rühmal kokku. Väga-väga lahe oli neid vaadata. Kõrvaltvaatajana sain aru, et see kommuun ja kokkuhoid, mis neid ühendab, on suur osa nende edust ja kirest.

Kuna enamik rühmast olid seelikud sirgeks silunud ja esinesid all korrusel, siis tegime trenni «veteranidega». «Kodused emmed, kes kord nädalas tuulutamas käia tahavad,» nagu treener Keisy nende kohta ütles. Olin seda trenni juba oodanud, sest lõpuks sain ka mina võimaluse puusa nõksutada.

Tegime soojenduse nagu alati. Soojenduses olin juba vana kala ja isegi tugijalg nii väga enam all ei värisenud. Tundsin end juba korraks kui inetu pardipoeg, kes luigeks muutus. 

Ei läinud palju mööda, kui muundusin tagasi inetuks pardipojaks. Julgeksin isegi väita, et munaks, enne pardipoega. Õppisime tantsu Ciara loo «Level up» järgi. Siinkohal palun ma teil selle laulu tagataustaks tööle panna, et oleks audiovisuaal mu piinadest.  

Kui ma esimest korda seda tantsu nägin, mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Naeran ja nutan korraga, sest mu optimism sai korraliku paugu sellel korral.