Indiaanlannast näitlejanna on esmakordselt Oscari nominent

Mehhiko pealinna México elanikest enamik on lühikest kasvu, punakaspruuni naha ja musta värvi juustega, samas reklaamidel olevad inimesed on pikemat kasvu, valge nahaga ja blondid. Režissöör Alfonso Cuaróni film «Roma» rikub seda pikka aega kehtinud kinnitamata reeglit, olles sellega Mehhiko filmide seas suur erand, teatab yle.fi.

See mustvalge film räägib Mehhiko keskklassi kuuluva perekonna elust 1970. aastatel ja peategelane on põliselanikust koduabiline, misteekide hulka kuuluv Cleo.

Cleod kehastab 25-aastane Yalitza Aparicio, kes on pärit Lõuna-Mehhikost Oaxacast Mixteca piirkonnast, olles ka ise oma päritolult misteek.

«Olen oma elu jooksul näinud filme, kus mängivad inimesed, kes ei ole minu moodi ja kellega mul ei ole seost. Ühiskond on kehtestanud teatud stereotüübid, millesse sa pead mahtuma ja see on väga piirav,» sõnas filmis «Roma» peategelast kehastav Aparicio.

Aparicio tunneb seda maailma, milles ta ka filmis on. Ta on koduabilisena töötava üksikema tütar.

Näitlejanna sõnul oli tal lihtne rolli sisse elada, ta lihtsalt tuletas meelde, mida ta lapsena koges ja milline oli tema ema elu.

«On mitmeid stseene, mis oleksid nagu minu enda elust. Sellest ka mu tegelase tahe kaitsta lapsi kurjuse ja kannatuste eest,» sõnas näitlejanna.

Elu Lõuna-Mehhikos Oaxaca osariigis Mixtecas, mis on Mehhiko üks vaesemaid paiku, ei paku noortele mitte midagi. Sealsed noored lähevad kas illegaalidena USAsse või siis pealinna Méxicosse madalapalgalistele töödele.

«Minul õnnestus oma unistus täide viia ja näitlejannaks saada. Innustan ka teisi, kellel on suuri unistusi, selle poole pürgima,» sõnas misteekide seast pärit naine.

Oma esimese suure rolli teinud Aparicio sai nüüd naispeaosa Oscari nominatsiooni. Linateos «Roma» sai kokku kümme nominatsiooni.

Mehhikos peetakse seni koduabilisi alamaks klassiks ja põhimõtteliselt ka orjaks.

Mehhiko emade Facebooki rühmades on palju teateid, et otsitakse koduabilist. Koduabiline peab tegema kõik majapidamistööd alates põrandate küürimisest kuni pidusöökide valmistamiseni.

Mehhiko seadused lubavad koduabilistega töölepingu sõlmimisest kõrvale hiilida ja nii töötavadki paljud «mustalt».

Kui räägitakse koduabilisest, siis tavaliselt kasutatakse nende kohta sõna «abistamine», mitte «töö tegemine». Seadus sätestab, et abistamise eest ei pea maksma.

«Roma» räägib ka režissöör Alfonso Cuaróni enda lapsepõlvekogemustest. Nii nagu paljudes Mehhiko jõukates peredes, oli ka Cuaróni peres koduabiline, kes ema asmel temaga tegeles ja õhtul magama pani. Cuaróni sõnul on see film kummardus nende pere koduabilisele Libole.

Kuigi «Roma» tegevus leiab aset 1970. aastatel, ei ole koduabiliste töö vähene hindamine kadunud ka tänapäeval.

Mehhiko koduabiliste organisatsiooni juhi Maria de la Luz Padua sõnul on koduabiliste ja jõukate mehhiklaste suhe seni keeruline, olles täis armastust, vihkamist, sõltuvust ja alistamist. Samas ei saa pooled üksteiseta hakkama.

Mehhiko statistikaameti teatel on seal üle kahe miljoni koduabilise. Mehhiko kõrgem kohus langetas 2018. aasta detsembris otsuse, et koduabilisted peavad saama samasugused sotsiaalsed õigused nagu on teiste ametite esindajatel.

Mehhikos on sotsiaalsed tagatised seotud tööga ja koduabiliste tööandjad hiilivad kõrvale maksudest, mis peaksid koduabilistele need tagatised andma.  

Yalitza Aparicio sõnul on film «Roma» kummardus ka ta emale, kes kogu oma täiskasvanuelu on töötanud koduabilisena.