ELU24 INTERVJUU ⟩ Välismaal tuuritanud I Wear* Experiment: milline normaalne inimene sõidaks maailma otsa, et esineda viiele inimesele?

I Wear* Experiment on 2012. aastal tegevust alustanud Tallinnast pärit elektroonilist rokkmuusikat viljelev trio. Eestlased tunnevad neid ilmselt kõige paremini Eesti Laulu konkursilt, kus nad 2016. aastal lauluga «Patience» finaalis kuuendaks jäid. Bändi samanimeline album valiti Eesti Muusikaauhindadel aasta debüütalbumiks.

Kohtusin bändi kitarristi ja klahvimehe Hando Jaksiga Tallinnas Türi tänaval väikses, kuid hubases stuudios, kus mees päevast päeva uue muusika kallal nokitseb. Viimane album «Jupiterz» tuli välja detsembri alguses, nüüd käivad proovid Intsikurmu talifestivali jaoks. Pärast seda on plaanis Eestis tuuritada, seejärel ootavad jälle Euroopa festivalid ja Aasia.

Kuidas teie laulud sünnivad?

Üldjuhul on niimoodi, et ma teen mingisuguse algidee ja siis Johanna ja Mikuga kuulame siin ja valime ühiselt välja, millega edasi minna ja millega mitte. Ütleme, et ma teen kümme loo ideed, siis tavaliselt me lähme kümnest kolmega edasi. Siis istume siin kolmekesi, mõtleme lisaosasid ja lüürikat.

Algfaasis ma tihtipeale tervet lugu valmis ei tee, teen näiteks refrääni või salmi, ja kui see klikib meil kõigil, siis lähme sellega edasi ja kui mitte, siis see läheb n-ö saasta kausta. Mõnikord ongi nii, et tuled selle loo juurde aasta pärast tagasi, on mingid uued mõtted, muudad paari asja ja saad jumala ausa loo valmis.

Nii juhtub ka vahel, et endale lugu väga meeldib ja teistega ei kliki üldse?

Muidugi. Üldjuhul on see sellepärast, et kui ise teed mingit asja, siis sa kiindud sellesse kasvõi alateadlikult. Teine inimene tuleb puhta peaga ja vaatab, kas see on äge või mitte. Kui mina olen juba nii palju aega investeerinud sellesse, on seal mingisugune kriuks ja plõks nii armsaks muutunud, et sellest on raske lahti lasta.

Meil on siin selliseid tuliseid vaidlusi ka. Ega me muude asjade pärast tavaliselt ei tülitse, kui ainult sellepärast, kas teeme mingit lugu või mitte.

Välismaal tuuritades on teil kindlasti ette tulnud ootamatuid olukordi. Räägi mõnest hetkest, mis on nõudnud kiiret reageerimist või külma närvi.

Eks neid olukordi on igasuguseid olnud. Kui me Aasias käime, ei saa võtta kõiki asju kaasa, mis Euroopas on, ja on olukordi, kus mõnikord peab mängima sellise sündistatiiviga, kus vahepeal jalg hakkab ära tulema alt, nii et pead ühe käega mängima ja teisega hoidma kinni.

Ükskord oli Hiinas Tianjini linnas kontsert ja koht oli umbes nagu meil Rock Café, aga palju ägedam. Olime rõõmsad, et saame mängida ägedas kohas, aga täpselt selle koha all, kus mina lava peal olin, olid hullult võimsad bassikõlarid. Mul olid kitarripedaalid maha pandud üksteise järgi nagu ikka, aga kuna bassisagedus vibreeris nii retsilt, siis esimese loo lõpuks oli tekkinud lihtsalt hunnik neist pedaalidest.

Kunagi oli Malaisias kontsert ja mul läks kitarrikeel katki. Ma teadsin, et mul lava taga on varukeeled, nii et hakkasin lava taha jooksma, aga seal vahel oli klaasist uks, nii et ma panin kitarr ees, nägu ees täie hooga vastu seda ust. Ma ei saanud aru, mis toimub, ühel hetkel oli lihtsalt väga valus.

Teie trummar Mikk Simson on öelnud, et on tuuritades mõistnud, kui hea elu Eestis on ja et rohi ei ole kunagi teisel pool rohelisem. Millistel hetkedel seda taipate?

Alati on kõigil üks päev, kui on koduigatsuse tunne. Kas temperatuur on liiga kuum või oled liiga vähe maganud... osades linnades ei räägi keegi inglise keelt ka, nii et kommunikatsioon on keeruline, eriti kui on kiiresti vaja kuhugi jõuda või midagi teha. Ja kui keegi jääb haigeks või saab toidumürgituse, ei saa hotellis seda rahulikult välja põdeda, vaid peab rongiga järgmisesse linna sõitma.

Ükskord on tekkinud ka vastupidine reaktsioon, et rohi ongi Koreas rohelisem. Seouli linnas elab umbes 10 miljonit inimest, aga nad saavad üksteisega kuidagi hakkama, kasvõi kassajärjekorras. Kui Koreast tagasi tulime, olin Tallinnas Telliskivi Rimi kassajärjekorras ja ikka oli mingi nügimine ja ebaviisakus. Siis ma mõtlesin küll, et meid on Tallinnas ju kordi vähem kui Seoulis, aga me ei saa üksteisega hakkama.

Kas need rasked päevad tekitavad bändiliikmete vahel ka hõõrumisi?

Me oleme õppinud, et kõigil meist on tuuri ajal üks raske päev, nii et me juba teame, miks see nii on. See on nagu suhteski, et kui ärkad hommikul paha tujuga üles, siis elukaaslane ei hakka torkima, et mis sul viga on, vaid saab juba ise aru. Ja kui kellelgi on tuuril mingi haigus, siis me püüame aidata.

Ükskord jäin Koreas esimesel õhtul niimoodi haigeks, et läksime välja sööma ja kuna seal oli nii palav, istusin terve õhtu konditsioneeri all. Järgmisel päeval oli mul kõrge palavik, külmavärinad, nohu ja köha. Apteegist rohtude saamine oli eraldi projekt, kuna inglise keelt ei räägita, aga kui rohud kätte saad, on jumala hea olla, kuna «jaapani Sudafedis» on teised keemilised ühendid, mis mõjuvad palju tugevamalt.

Tol korral jagasin hotellituba meie valgustajaga, kes hommikul ütles, et tal pole nii halba ööd juba aastaid olnud. Ma olin tema kõrval voodis, higistasin ja sonisin, aga ta ei saanud kuidagi aidata.

Euroopa festivalidel esinedes olete kahtlemata suuri staare ka kohanud. On nendega seoses mõnd ägedat seika?

Siis kui ma Iirisega tuuritasin ringi, esinesime ühel Soome festivalil, kus olid veel USA hevibänd nimega Mastodon ja prantsuse elektroonikaartist Justice. Mastodoni trummariga saime hotelli ees kokku ja surusime kätt, see oli selline tore moment. Või siis Positivusel istud lava taga restorani alas ühe pika laua taga Sigur Rósi tüüpidega.

Me pole ise ka sellised tüübid, kes näevad suurt staari ja lähevad kohe ligi või küsivad pilti. Aga Tallinnas Sweet Spoti festivalil võtsin ma julguse kokku ja kohtusin Taani bändi MØ tüüpidega. Alguses ütlesin lihtsalt, et nad on mu lemmikbänd, õhtul pärast esinemist rääkisime pikemalt.

Taanis esinevad nad arenadel, Tokyos ja Hongkongis müüvad selliseid 2000-3000-kohalisi saale välja, aga kui nendega pikemalt rääkisin, siis nende rõõmud ja mured olid suhteliselt samasugused, nad otsivad ka enda kohta päikese all. Võib-olla Guns N' Rosesel pole sellist probleemi, aga enam-vähem kõigil teistel on. See oli selline hapukasmagus äratundmine.

Aga kas teistpidist äratundmist on olnud, et kellegi jaoks olete teie välismaal suured staarid?

Kõige veidram olukord oli Jaapanis Kyōto linnas, kus on selline kilomeetreid pikk poodide tänav. Käisime pärast soundcheck'i seal ja järsku keegi karjub «I Wear* Experiment!». See oli üks keskealine poepidaja, viisakas nägi välja. Ta oli selline muusikafanaatik ja DJ, aga ta ei saanud kontserdile tulla, kuna oli vaja poodi pidada.

Tegime temaga koos pilti ja ta andis meile kõigile kingikotid, kus olid kohalikud küpsised, mis nägid välja nagu pelmeenid, aga sees oli magus oapasta.

Kui kuskil Aasia linnades käime, siis inimesed tahavad lihtsalt teha pilti, kuna nad ei ole näinud nii karvaseid tüüpe või blonde neiusid.

Miks on nii vähe Eesti bände, kes maailmas tuuritavad? Jääb see pealehakkamise taha?

Ma arvan, et osad ei tahagi minna, sest siin on tegelikult päris mugav: annad kontserdi ära ja õhtu lõpuks oled kodus oma voodis. Me saime päris alguses aru, et kui tahame seda asja tõsiselt teha, siis Eesti on nii väike, et siin ei saa publikut kokku. Kui saime endale mänedžeri, ütles ta meile kohe, et me lähme Aasiasse. Mõtlesime, et see on kõige lollim idee üldse, aga nüüd see töötab vaikselt.

Ega Aasias pole ka mingid pudrumäed ja piimajõed. On päevi, kus sõidad Jaapanis mingisse x-linna ja kontserdil on näiteks viis inimest. Ja pärast istud kuskil kõnnitee peal ja mõtled, et milline normaalne inimene seda teeks. Aga järgmisel päeval on sada inimest... ja kuu aega hiljem mingil festivalil 3000 inimest, kellele see muss meeldib.

Siis sõidad Malaisiasse Kuala Lumpurisse, kus on lava ees esireas burkades tüdrukud, kes panevad täiega hullu. Keset loo mängimist meenub, kui olin vanemate kodus Pirital oma lapsepõlvetoas ja mängisin selle loo algset demo arvutisse sisse. Nüüd olen Kuala Lumpuris ja tüdrukud burkades panevad lava ees hullu. See on uskumatu.

Aga ma arvan, et need Eesti artistid, kes tahavad välismaal tuuritada, teevadki seda. Mõnd aega tagasi oli Metsatöll ainuke väljaspool Eestit tuuritav bänd ja vanasti oli nende stuudio otse meie stuudio all. Ja siis nad ütlesidki, et mis te teete siin, minge Lätti, Leetu, Poola, siis tuleb ülejäänud Euroopa. Ärge rääkige, vaid tehke.

See ei ole lihtne, aga see on tehtav. On väga suur tõenäosus, et see muss, mida sa teed, suudab kõnetada inimesi ka Kuala Lumpuris, Tokyos või Stuttgartis, aga see vajab veidi nahaalsust.

Osalesite 2016. aastal Eesti Laulul. Kui palju uksi see teile avas?

Eesti mõttes kindlasti väga palju uksi, väga paljud eestlased kuulsidki meist esimest korda tänu Eesti Laulule. See oli igati tore kogemus ja aitas kõvasti. Kui välismaal oleme käinud, on ka mingi grupp inimesi, kes on öelnud, et on suured eurovisioonifännid ja leidsid meid tänu sellele.

Paljudes riikides on see Eurovisioon pigem naljaasi, mitte tõsiseltvõetav. Kui Suurbritannias käisime, siis seal öeldi, et ärge Eesti Laulu ega Eurovisiooni pigem mainige, sest seal on teine teema.

Kuidas te Eesti Laulule üldse sattusite?

Meil sai sel ajal valmis «Patience'i» album ja me esitasime kaks lugu: «Patience» ja «Stress My Friend». Ma ise väga lootsin, et Eesti Laulule saab «Stress My Friend». Ja kui mulle helistati, et meie lugu valiti välja ja öeldi, et see «Patience» oli väga hea, siis ma olin pettunud, et miks te seda ägedamat lugu ei tahtnud võtta.

«Patience» valiti kaks aastat tagasi EMA galal aasta debüütalbumiks, teie uus album «Jupiterz» jäi tänavu nominatsioonita. Kas see teeb kurvaks ka, et seekord ei märgatud?

No eks ta natuke ikka teeb, sest hea äramainimine teeb tuju heaks. Põhjuseid võis olla mitmeid: võib-olla mingite inimeste jaoks on see album kehv, midagi pole teha, aga võib-olla andsime selle albumi liiga hilja välja, et see ei jõudnud veel toimima hakata. Kindlasti oleks olnud tore, kui oleksime saanud nominatsiooni või võitnud midagi.

Eelmine kord, kui me võitsime, lõin ma kogemata meie trummaril Mikul selle auhinnaga kulmu katki, nii et tekkis paanika, kuna pidime paari minuti pärast lavale minema. Tegelesime sellega, et trummar verise näoga otse-eetris ei peaks olema, ja siis esinemisel oli hullult keeruline produktsioon, nii et kui lõpuks õhtul koju jõudsin, auhind spordikotis, oli natuke kurb tunne, et ma ei tundnudki ennast nii eufooriliselt hästi.

See hetk on küll tore, aga see ei kompenseeri kogu tööd ja aega, mis oled albumi tegemiseks kulutanud. Hoopis lahedam oli see tunne, kui mängisime Vietnamis Monsooni festivalil, kus oli umbes 10 000 inimest. Lähed lavale ja inimestele meeldib muss, nad karjuvad ja tantsivad kaasa. See on tuhat korda retsim tunne kui auhinna saamine.

Kas maailmas liikudes te tunnetate ka, et publikud on ühes või teises kohas erinevad?

Kunagi mängisime Hurtsiga Eestis Saku suurhallis, siis Riias ja Vilniuses. Juba selle järgi saab aru, et inimesed on erinevad, Eestis ja Lätis tagasihoidlikumad, Leedus juba rahvas põksub kaasa ja on toredam. Jaapanis ollakse tihti vaoshoitumad, Koreas elatakse ennast välja, Hiinas on samamoodi emotsiooni. Soomlased on nagu eestlased, emotsiooni pole, aga pärast kontserti ütlevad, et ülikõva oli.

Aga kas Eestis võib samasugust vahet ette tulla, näiteks kui Weekendil või Intsikurmul esinenud olete?

Jaa, kindlasti. Võib-olla me pole väga Weekendi sihtgrupi muss ka, seal oli vastuvõtt leigem, järgmisel päeval Intsikurmul oli palju retsim. See on seotud sellega ka, et Weekendil mängisime päevasel ajal, kui elati veel pohmelli välja, aga Intsikurmul olime peaesinejad.

On Intsikurmu festival kuidagi südamelähedane ka teile?

Kindlasti. See on üks selline festival, kus me käime ise kohal ka siis, kui esinema ei pea. See on täpselt sellise vaibiga festival, kus meeldib külastajana käia. Igal aastal võtame väikese puhkuse ja veedame paar päeva Intsikurmul.

Seal näeb alati ka neid artiste, keda pole kunagi varem kuulnud, nii et avastamisrõõmu on palju. Mina näiteks avastasin sealt paar aastat tagasi Eesti räppari nimega EiK, kes mängis keset päeva kuskil B- või C-laval, aga jumala äge oli. Kogu see festivali atmosfäär on väga muhe ja Eestis oleme ühed oma parimatest kontsertidest andnud just seal.

Kas Intsikurmu talifestivalil on selliseid artiste, keda ise fännad või oskad soovitada?

Mulle Islandi muss väga meeldib, nii et olen mõlema peaesineja üle väga õnnelik. Hildurit ma olen kuskil varem näinud, aga Low Roarist ei teadnud varem midagi, nii et kui Intsikurmu nad välja kuulutas, kuulasin kohe üle ja see on jumala äge asi. Islandi rohus kasvab vist midagi erilist, et nad oskavad nii ägedat mussi teha.

The Boondocksiga mängisime kunagi Pärnus koos, kui nad alles alustasid. Pärast seda pole me kunagi koos mänginud, nii et see on ka jälle tore.

Ja siis muidugi Catapulta, mis on 50 protsenti Gorõ Lanast. Gorõ Lana tüüpidega oleme koos mänginud ja nad on hullult ägedad. See muss, venekeelne räpp, mis nad teevad, läheb täpselt õigesse kohta. Meie trummar Mikk mängib laupäeval Catapultaga ka.

Tihtipeale lähen ma festivalidele enda esinemise ajaks kohale, aga laupäeval on küll nii, et kui uksed lahti tehakse, siis astun kohe sisse. Intsikurmuga on selline tunne, et nad teevadki festivali spetsiaalselt mulle, ja see on väga äge tunne. Ei ole eriti palju neid festivale, kus bändid on ägedad, koht on äge, toit on äge, inimesed ümberringi on ka toredad.

Kas teie ettevalmistus on erinev, kui lähete lavale Eestis või hoopis kuskil Aasias?

Tehnilise poole pealt on ainuke erinevus see, et kui peame lendama, on vaja tehniliselt asju ümber programmeerida ja lihtsustada. Kui on suuremad kontserdid, siis saame ette valmistada videoekraanid või valguslahendused. See on veider, et kui asjad on enne valmis tehtud ja lähed lavale näiteks Vietnami «Saku suurhallis», võib olla täpselt samasugune tunne, nagu lähekski Tallinna Saku suurhalli lavale, valgus ja atmosfäär on sama.

Ainuke erinevus ongi tehniline, ega me Koreas ei lähe lavale liibuvates kostüümides. Mõnikord ütleme ühes keeles «tere» ja teine kord teises keeles.

Mis teil nüüd plaanis on?

Saime «Jupiterzi» albumi valmis eelmise aasta lõpus, siis tuli nii palju muid asju peale, et kui Intsikurmu saab laupäeval tehtud, siis... ma ütlesin oma elukaaslasele, et ma kaks nädalat ei tule siia stuudiosse. Tõenäoliselt suudan nädal aega olla eemal (naerab). Hetkel teeme mussi ühele filmile, aga sellest rohkem rääkida ei saa. Võib tekkida olukord, et teeme koostööd Jaapani, Hiina ja Korea artistidega, see võiks olla äge.

Teeme kogu aeg uut mussi, kuna inimesed unustavad väga kiiresti selle ära, mis juba väljas on. Mäletan, et pärast «Patience'i» albumit küsiti juba umbes kolmandas intervjuus, et millal nüüd uus plaat tuleb. Sellel hetkel tahtsin lihtsalt ajakirjaniku peale nutta ja karjuda: mul on pool pead halliks läinud ja olen ööd ja päevad andnud kütet, et see plaat valmis saaks, ja siis küsitakse, millal järgmine tuleb. Rahu!

Intsikurmu talifestival toimub laupäeval, 2. veebruaril Tallinnas Kultuurikatlas. Lavale astuvad I Wear* Experiment, Low Roar ja Hildur Islandilt, The Boondocks, Arg Part, EiK, HOAX, Tintura, Catapulta ja Restless Experience.

Rohkem infot ürituse kohta leiab SIIT.