Keskaegne kapp-voodi on taas populaarne, kuid varasemast erineval põhjusel

Eriti käib see suurlinnade korruselamute korterite kohta, kus väiksele pinnale peab mahtuma palju, kirjutab thevintagenews.com

Mitmed sisekujundajad ja mööblidisainerid on läinud sajandeid tagasi ja pakkunud uue lahendusena välja keskajal ja ka hiljem laialt kasutatud kapp-voodi, mis kaotas oma tähtsuse keskütte tulekuga.

Sellised kapp-voodid sobivad tänapäeval hästi nii skandinaavia minimalistlikesse kui uhketesse täispuidust mööbliga kodudesse. Selline voodi on hakanud populaarsust koguma ja mitmed inimesed on lasknud endale sellise voodi ehitada muuseumides olevate vanade voodite eeskujul.

Kapp-voodi on kapikujuline nagu nimigi ütleb. See on neljakandiline kast alusel, kasti esiküljel on sissepääsuava, millel vahel on uks ja vahel mitte. Mõned eelistavad ava ees kardinat.

Kapi ees olevat kasti, mis on aste voodisse, saab kasutada näiteks panipaigana ja selle peal saab päevasel ajal istuda.

Kapis on voodi põhi, millel on madrats ja kattemadrats, padjad ja tekid. Kui tahetakse mõnusat pimedat pesa, siis saab magama minnes kapiukse sulgeda või kardina ette tõmmata.

Mööblidisainerite sõnul summutab see kapp-voodi väga hästi välishelisid ja selliseid voodeid saab muuta helikindlaks. 

Kapp-voodid võeti esimesena kasutusele Prantsusmaa Bretagne’is üle 600 aasta tagasi. Prantsuse keeles kannab see nime lit-clos. Prantsusmaalt levis see voodi 15. sajandil edasi teistesse Euroopa riikidesse.

16. – 19. sajandist pärit kapp-voodeid on säilinud Prantsusmaal, Hollandis, Šotimaal, Austrias ja Rootsis. Osad neist on kahekordsed, meenutades nüüdsiaegset nari.

See voodi oli varasematel sajanditel mitmel põhjusel populaarne. Esiteks tagas see privaatsuse, sest terve pere magas samas ruumis. Vaesemates peredes elatigi vaid ühes toas, selle tänapäevane vaste on stuudiokorter.

Teiseks oli varsemate sajandite majades jahe, sooja andsid mantelkortnad ja kaminad, mitte keskküte. Selline kapp-voodi oli magamiseks soe ja mõnus paik, eriti veel külmal talveajal.

Sageli võtsid vanemad kapp-voodisse ka oma väikelapsed, keda hällides võisid ohustada hiired ja rotid ning maapiirkondades majadesse tunginud metsloomad nagu näiteks hundid ja rebased. Prantsusmaa vanades kirikuraamatutes on väiklaste surma põhjusena mitmetel kordadel märgitud, et tegemist oli majja tunginud hundi rünnakuga.

Keskaeg ja ka hilisemad sajandid olid täis sõdu ja relvakokkupõrkeid ning vanemad said oma lapsi kaitsta, sulgedes nad kapp-voodisse.

Hollandist on teada, et kapp-voodi trepp-iste-panipaika sai muuta lapsevoodiks. Seega oli sel voodil mitu osa ja mitu funktsiooni.

Prantsuse ja Briti lossides on neid voodeid säilinud restaureerituna ja on suguvõsasid, kelle mitmed põlvkonnad on sellises voodis maganud ja magavad seni.

Kui varem oli kapp-voodi esmane ülesanne pakkuda soojust ja turvalisust, siis nüüd aitab see end isoleerida liigse müra ja valguse eest.

Pilte vaata siit.