Notre-Dame elas üle nii revolutsiooni kui Napoleoni, kuid oleks rohkem kui 1000-kraadises kuumuses äärepealt kokku kukkunud

Prantsuse ja Briti meedia teatel ei ole tulekahju põhjus veel selge, kuid see võis tekkida seoses käimas olnud renoveerimistöödega.

Põlenguekspertide teatel võis sellise suure põlengu puhul kerkida temperatuur 930 – 1037 kraadini ning klaas läheb katki 650 kraadi juures. Selles kirikus oli palju vitraažidega aknaid, mis läksid katki või said kahjustada. 

Ajaloolaste sõnul on see 1345. aastal valminud kirik näinud ja kogenud oma eksistentsi jooksul nii mõndagi.

Notre-Dame'ile pani aluse 1160 Pariisi piiskopiks saanud Maurice de Sully, kes käskis varem Cité saarel olnud kiriku lammutada ja selle asemele võimsa, Jumalaemale pühendatud katedraali rajada. See oli keskaegsel Prantsusmaal üks suuremaid ehitusprojekte.

Notre-Dame’i jaoks oli suurte muutuste aeg 17. sajandil, mil kuningas Louis XIV (1638 – 1715) käskis seal rea uuendusi teha, kaasa arvatud vahetada vitraažaknad tavalisest klaasist akende vastu.

Peaukse juurest eemaldati sammas, et seal oleks hobuste ja tõldadega lihtsam sõita.

Prantsuse revolutsioon (1789 – 1799) jättis sellele kirikule samuti sügavaid jälgi. Kuningavõimu vastased lõhkusid seal olnud 28 Prantsuse kuninga kujud, lisaks veel religiooseid kujusid, mille seas jäeti alles vaid Neitsi Maarja kuju. Selles kirikus hävitati osi, kaasa arvatud torn, pärinesid 13. sajandist. Revolutsionäärid nimetasid Jumalaema kiriku ümber Mõistuse templiks ja seda kasutati isegi laona.

1801. aastal otsustati Notre-Dame katoliku kirikuna taastada. Prantsuse kindral Napoleon Bonaparte krooniti selles üsna lagunenud katedraalis 1804 keisriks. Et kroonimise ajal kahjustusi varjata, lasi Napoleon selle taimede ja kangaste abil muuta Vana-Kreeka templiks. Hilisemal ajal kasutasid seda veel mitmed keisrid tseremooniate läbiviimiseks.

19. sajandi keskpaigaks oli Notre-Dame üsna lagunenud ning Pariisi võimud kaalusid selle lammutamist, kuna ehitis oli ohtlikuks muutunud.

Selle sakraalehitise päästis kirjanik Victor Hugo oma 1831. aastal avaldatud romaaniga «Notre-Dame de Paris» (Jumalaema kirik Pariisis). See kirik mutus romaani lugenute seas populaarseks ja tõi kaasa turistidevoolu, kes tahtsid seda kirikut oma silmaga näha.

Pariisis tekkis liikumine, mille esindajad nõudsid kiriku allesjätmist ja taastamist. Nii alustati arhitekt Eugène-Emmanuel Viollet-le-Duc’i juhtimisel 1843 Notre-Dame’i renoveerimist, mis kestis 20 aastat. Revolutsiooni ajal hävitatud torni asemele kerkis uus, lisati uusi kujusid ja joonistati uusi freskosid. Lisati uus ristikäik ja ehitati orel.

Järgneva 150 aasta jooksul tehti veel mitmeid muudatusi ja uuendusi, näiteks puhastati hoone läänefassaad.

2018. aastal hakati Notre-Dame’i taas renoveerima, kuna saaste, vihm ja lumi oli tekitanud kahjustusi, kaasa arvatud fassaadimõrasid.

Ekspertide hinnangul said 15. aprillil lahvatanud põlengus kesklöövi seinad kannatada, olles tulest ja kustutusainest nüüd veelgi nõrgendatud. Uut renoveerimist tuleb alustada seinte tugevdamisest, kuid kõige raskemaks ja ulatuslikumaks võib kujuneda hoopis tammepuidust katuse taastamine.

«Umbes 1000-kraadine tenperatuur hävitas suure osa puitdetailidest, kaas arvatud katuse. Lisaks nõrgendas selline kuumus seinu. Seinad jäid küll püsti, kuid neid tuleb kiiresti tugevdada,» sõnasid eksperdid.

Tulest välja toodud ja päästetud objektidest osa vajab samuti taastamist.

Renoveerijate teatel eemaldasid nad 11. aprillil kraanade abil kirikult üle tosina kuju, mis saadeti Edela-Prantsusmaale renoveerimisele ning need pääsesid neli päeva hiljem lahvatanud põlengust.

Prantsuse renoveerimisekspertide hinnangul võib Notre-Dame’i taasülesehitamine minna maksma 185 – 200 miljonit eurot.