ÜLLATUSINTERVJUU ⟩ Eesti kolmandaks laulnud rootslane Sahlene on tagasi - kahe lapse ema osaleb jälle Eurovisioonil!

Anna Cecilia Sahlin, kes esineb nüüd juba pikalt artistinimega Anna Sahlene, on eestlastel siiani meeles, kui see 26-aastane valges kostüümis Rootsi lauljatar, kes pärast «Everybody» triumfi Eesti kolmandale kohale laulis.

Eesti meediaväljast kadunud Anna on nüüd 42-aastane kahe lapse ema, kes pole aastate jooksul siiski lauljakarjääri unustanud. Tänavu sõidab ta Eurovisioonile Ühendkuningriigi tiimis, laulma tausta «X Factorist» tuntud Michael Rice’i sütitavale ballaadile «Bigger Than Us», ning kibeleb Eestisse tagasi.

Kas sa tead, mitu korda oled Eurovisioonil osalenud?

Tänavu Tel Avivis on mu viies Eurovisioon. Olen esinenud viie erineva riigi eest: 1999. aastal Rootsi, 2000. aastal Malta, 2002. aastal Eesti, 2016. aastal Austraalia ja tänavu Suurbritannia. Nii et viis erinevat riiki ning sellele lisaks olen jõudnud esimesele, teisele ja kolmandale kohale (Rootsi, Austraalia ja Eesti eest).

Ma arvan, et see võib olla isegi Eurovisioonil osalemise rekord. Tänavu täitub 20 aastat esimesest korrast, kui Eurovisioonil osalesin. Tol aastal võitsime Rootsiga, võistlus toimus samuti Iisraelis.

Milline aasta on sinu jaoks kõige erilisema tähendusega?

Igasuguse kahtluseta oli kõige erilisem esindada Eestit, kuna siis olin ma põhilaulja. Põhilaulja peal on kogu rambivalgus ning tema vastutab, et riik saaks hästi esindatud. Sedapuhku polnud tegemist mu sünnimaaga, kuid seetõttu oli mulle veelgi olulisem panna eestlased minu üle uhkust tundma. See oli alandlik kogemus.

Kuidas sa 2002. aasta lauluvõistlust meenutad?

Võimalust esindada Eestit jään ma alati hindama kui üht oma elu tipphetke. Mul oli tõesti au. Armastus ja toetus, mida Eesti fännidelt sain, on miski, millele olen igavesti tänulik. See energia, mis oli Saku suurhallis, kui esitasin «Runaway’d», oli elektriline!

Kas hoiad veel Eestiga sidet?

Jah, absoluutselt! Eelmise aasta detsembris tegin ma üllatusetteaste 2 Quick Starti 25 aasta juubelikontserdil Saku suurhallis.

Pärast «Runaway» edu tuuritasin ma sageli Eestis, aga kahjuks on seda viimaste aastate jooksul aina vähem ette tulnud. Seda sooviksin ma muuta. Eestist on saanud minu jaoks kui teine kodu. Ja ma olen siiani ühenduses «Runaway» autorite ja produtsentidega ning ka mõne muusikuga, kellega tollal tuuritasin.

Sa lähed tänavu jälle Eurovisioonile. Kuidas sa sattusid Suurbritannia laulule tausta laulma?

Briti eurolaulu taga on peamiselt rootslastest koosnev tiim, nende seas ka John Lundvik, kes tänavu Rootsit esindab. Salvestusel laulsin ma tausta koos viie teise lauljaga ja kui see laul Ühendkuningriigis valituks osutus, küsiti mult, kas tahan Tel Avivi kaasa tulla.

Kas Eurovisioonist on sinu jaoks juba rutiin saamas?

Ma armastan Eurovisiooni ja käiksin seal igal aastal, kui saaksin! Inimesed tulevad õnnes ja rahus kokku, Eurovisiooni fännid on parimad. See muusika mind alati ei vaimusta – Eurovisioonil võib olla kõike väikestest vene memmedest prantsuse ballaadide ja aegunud eurodiskoni välja – kuid see on osa asja võlust!

Räägi meile võistluse kohta midagi, millest avalikkus veel ei tea.

Tänavu kutsuti mind Eesti euroloole tausta laulma. Mulle oleks see väga meeldinud. Olin juba elevil, oleksin saanud laval liituda vanade sõprade, näiteks Dagmar Ojaga. Kahjuks ei luba EBU (Euroopa Ringhäälingute Liit) taustalauljatel rohkem kui ühe riigi eest võistelda ning Suurbritannia pakkumine tuli esimesena. Mul oli kahju, et pidin Eestile ära ütlema.

Tänavune lauluvõistlus toimub Tel Avivis ning paljud on otsustanud Eurovisiooni poliitilistel põhjustel boikoteerida. Kas muusika ja poliitika tuleks lahus hoida?

Mina isiklikult hoian võistluse ja poliitika lahus. Ma lähen sinna professionaalina, just nagu kogu ülejäänud tiim nii kaamera ees kui ka taga.

Valmistud sa seekord kuidagi erinevalt, arvestades kohalikku poliitilist olukorda? Muretsed sa turvalisuse pärast?

Kui aus olla, soovin ma, et saaksin öelda, et ei muretse. Tegelikult ma olen siiski kahjuks natuke mures. Samas tean ma ka, et kui ainult ühel riigil oleksid vajalikud oskused, et Eurovisioonil turvalisus tagada, oleks see just Iisrael.

Ma pole kuulnud, et turvameetmed teistsugused oleksid, kui välja arvata kuulujutud tugevate turvanõuete kohta, mida olen lehest lugenud.

Tänavu esindab Eestit järjekordne rootslane. Mis see on, mis meid rootslaste juures köidab?

Mis see rootslaste võlu on...? Võib-olla lihtsalt see, et me vallutame teie Eesti Laulu ja aeg-ajalt kukub välja nii, et võidame (naerab)! Ma arvan, et Victor on hea laulja ja laulukirjutaja ning soovin tervele Eesti tiimile edu.

Mida sa Victor Crone’i loost arvad?

Stig Rästa on üks Eesti tugevamaid produtsente ja laulukirjutajaid, nii et ma pole sugugi üllatunud, et tal on selle loo juures tähtis roll mängida. Ma arvan, et see on hea laul: tugev meloodia ja väga hea produktsioon.

Kuna ma tunnen paljusid inimesi Eesti tiimist (mitte küll Victorit, teda pole ma kunagi kohanud), hoian ma Eestile pöialt! Ma arvan, et teil on võimalus väga kõrgele kohale jõuda.

Kui Eurovisioon kõrvale jätta, millega sa üldse tegeled, kuidas sul läheb?

Ma olen oma eluga heas kohas. Olen abielus ja mul on kaks last: Lily, kes saab peagi 13-aastaseks, ja 8-aastane Orlando. Praegu mängin ma «Annie» muusikalis (Thomas Meehani Broadway muusikal – toim) Grace Farelli osa ja mu tütar Lily mängib nimirolli. Teeme seda tükki ühes suures teatris Göteborgis (Rootsi suuruselt teine linn) ja see on tõeline unistuse täitumine, et saan oma tütrega koos töötada.

Ma teen endiselt muusikat ning olen kõik need aastad olnud täiskohaga artist. Ootan huviga, et saaks Eestisse tagasi tulla.