Korvpallilahingu kaotanud kirjanik Katrin Pauts: kuskil pole pallipõrkamise kohta kirjas, et kaks tundi päevas peaks seda kannatama

Katrin Pauts kolis uude üürikodusse jaanuari lõpus ning ei osanud siis veel aimatagi, et tema suurimaks vaenlaseks saavad olema korvpalli mängivad noorukid. Facebooki grupis Kalamaja on ta hoidnud kõiki oma saagaga kursis. 

Palli prõmmimine sai alguse juba varakevadel ning kestis terve valge aja jooksul. Korduvad kaebeteated ühistu esimehele on justkui tuvipostiga kaduma läinud. Hirm korvpallikire suurenemise ees soojal ajal aina kasvas.

«Innukad olid noored spordihuvilised juba talvel (ei ole ühtki Tallinna kõnniteed aetud lumest puhtaks nii tohutu andumusega kui seda platsi siin!) ja mu hinges elab sünge kahtlus, et soojal ajal mängukirg ainult kasvab,»  kirjutab Pauts.

Kaks nädalat tagasi avaldatud Facebooki postituses pakkus naine välja lahenduseks kaks varianti- ära kolida või palliplatsiks tehtud parkimiskohad traktoreid ja kombaine täis parkida ning teha spordientusiastidele plats ligipääsmatuks.

Kirjaniku postitus tekitas suurt meelepaha ning kurjad kommentaatorid nimetasid Pautsi lausa lapsevihkajaks ja isegi kibestunud eideks.

Loe tervet postitust SIIT.

Eile jagas ta Facebookis Kalamaja grupis emotsionaalset postitust ning räägib millega korvpallisaaga lõppenud on - ta on leppinud mõttega, et on aeg uus kodu otsida. «Kahjuks üürikorterites testiperioodi ei ole. Kuigi oleks õiglane, kui oleks,» lisab ta.

Uut kodu üle kaedes uuris murelik kirjanik kohe hoovi kohta, sest nagu teada on kirjanikul vaja töö tegemiseks rahu ja vaikust. Esimese hooga vastati talle, et vaevalt seda hoovi palju üldse kasutataksegi.

«Kirjutamine ON tõsine töö, see pole nali. Ega mõnitusobjekt. Olen kolme aastaga saanud Eesti rahvaraamatukogude laenutatuimaks autoriks (mu selja taga kohe Kivirähk ja Afanasjev) - see eeldab väga intensiivset tööd! Ei kuku sülle,» kirjutab Pauts postituses.

Kuna naine ei ela korvpalliplatist kaugel, kuulis ta korvpalli põrgatamist eriti kõvasti, mis mõjub nagu mängiks tümakas akna all toimuvalt festivalilt.

«Mul on kahju, et korter ei osutunud sobivaks. Maakleritasust on kahju. Pidevalt kolida ei jaksa keegi. Jah, maja on ka muidu väga läbikostev isegi puitmaja kohta ja ma ei saanud sellest kohe aru. Mind võlus armas korter ja oluliseks sai, et sõbrad elavad lähedal.»

Pauts jagas postituse lõpus ka paari mõtet, mida sellest pallipõrgatamise loost õppida ning mida kõik tulevikus endaga kaasa võtta saavad.

«1) Üürnik on ka inimene, mitte mingi igiliikurist alama klassi olend, kelle soovid ei maksa midagi.

2) Kui kogukonnas/kortermajas tekib probleem, tegelda KOHE, sest tavaliselt ei taha inimesed naljalt teistele tüli teha ja kui keegi murega välja tuleb, on ta selleks hetkeks oma kannatusega juba üsna viimasel piiril nagunii.

3) Kui ei saa KOHE tegelda, vähemalt suhtle vastu. Mulle oli loomulik ajada asja korteriomaniku kaudu (kust mina tean, kes siin elavad ja milliste uste taga!) ja tema väitel ignoreeriti ta kirju nädalate kaupa.

4) Ära arva, et »enamuse jõud« otsustabki kõike. Mõistsin juba, et ma siin maja ainsas ühetoalises korteris (kus müra eest tõesti kuhugi pakku minna pole) ja ilma perekonnata jään lastega perede kõrval vähemusse. Kuid kas see tähendab, et mul ÜLDSE mingit õigust oma olemisele pole?

5) Mis tahes olukordades lõpevad inimese õigused ja vabadused just selles punktis, kus need hakkavad omakorda rikkuma kellegi teise õigusi ja vabadusi. Nii on ka laste ja lapsevanemate õigustega, kõlagu see pealegi õelalt. Sellest punktist alates tuleb juba kompromissi otsima hakata.»

Pauts lisas ka, et vaikust ja rahu ihkavad inimesed on sellistes olukordades alati vähemuses. Oma tuntuse ja varasema meediatööga on tal suur platvorm ning sai olukorrale vastu astuda. 

«Ka sisalik kivil jätab jälje - ka siis võib nii olla, kui ta on pealtnäha vaid üksik naine majatäie enesekindlate meeste vastu.»

Sellega on Pautsi korvpallisaaga arvatavasti lõppenud.

Loe tervet postitust SIIT.