Austria kloostrist leiti maailma vanim «rääkiv vagiina»

Alasti naine papaiaga. Pilt on illustreeriv

FOTO: Bernd Jürgens / PantherMedia /Scanpix

Ameerika näitekirjaniku Eve Ensleri näidend «Vagiina monoloogid» (The Vagina Monologues) jõudis 1996 Broadway lavale. Ta uurib selles naiste suhtumist oma kehasse, vagiinasse, seksi, vägistamisse ning ka seda, miks naised räägivad oma vagiinast sageli negatiivse alatooniga.

Ajaloolaste sõnul ei ole Ensleri  kirjutatud näidend siiski esimene sellise sisuga teos, vaid on teada, et keskajal valmis teos «Der Rosendorn» (Roosi okas), milles lahatakse naiste seksuaalsust ja suhtumist vagiinasse, kirjutab  ancient-origins.net.

Näitekirjanik Eve Ensler 2010 Californias Long Beachil naisteteteemalisel konverentsil

FOTO: Mario Anzuoni / Reuters/Scanpix

Austria teaduste akadeemia keskaja uuringute instituudi teadlase Christine Glaßneri sõnul leidsid nad vagiinale viitava sisuga teosefragmendi kuulsa Melki kloostri arhiivist. See klooster asub Doonau jõe ääres Wachau orus.

Fragment, mille suurus on 22 sentimeetrit korda 1,5 sentimeetrit, pärineb umbes 1300. aastast ja see on ligikaudu 200 aastat vanem kui «Der Rosendorn».

Glaßner lisas, et see tekstifragment on sõna otseses mõttes maailma vanim «rääkiv vagiina».

«Teoses «Der Rosendorn» on noorel naisel dialoog oma vagiinaga. Ta küsib oma organilt, kuidas meestele rohkem meeldida ja neile seksides mõnu pakkuda. Naine saab vagiinalt vastuseks, et ta ei pingutaks liiga palju, vaid oleks loomulik. Vagiina sõnab, et just tema on see, mida mehed vajavad,» võttis teadlane teksti kokku.

Pilt, millel on kujutatud keskaegses rõivastuses naist

FOTO: Valentyna Chukhlyebova / PantherMedia /Scanpix

Ta lisas, et «Der Rosendorn» ja nüüd leitud tekst näitavad, et naised on läbi aegade otsinud oma seksuaalsust ja üritanud end kui seksuaalset olendit paremini mõista.

Glaßneri sõnul seostatakse Euroopa mütoloogias naiste vagiinat ka müstilise ja üleloomulikuga, kuna see on seotud laste saamisega.

Lisaks tekstidele joonistati keskajal ja varem «rääkivate vagiinade» pilte ja tehti skulptuure.

Ajaloolase Gwendolyn Leicki teose «Sex and Eroticism in Mesopotamian Literature» (Seks ja erootika Mesopotaamia kirjanduses) kohaselt pidasid iidsed sumerid, kes elasid 4. – 3. aastatuhandel eKr Mesopotaamias, vagiinat pühaks. Neil oli jumalanna Nin-imma, kes oli vagiina personifikatsioon. Ta nimi tähendas «naise vulva».

Gravetti kultuuri ajastust, 28 000 – 22 000 aastat tagasi, on teada kahe- ja kolmemõõtmelisi kaljujoonistusi, millel on kujutatud naisi ja eriti on rõhutatud vagiinat.

Üks esimesi vagiinakunsti näiteid on Hohle Felsi Venus ja see pärineb 35 000 aasta tagusest ajast, mil domineeris Aurignaci kultuur.

Hohle Felsi Venus

FOTO: H.JENSEN / AFP/Scanpix

Hilisemates kultuurides ja religioonides on naise kehasse ja reproduktiivorganitesse suhtutud väga erinevalt.

Keskajal, mil domineeris katoliku kirik, peeti naisi tegelikult ebapuhasteks ja mõistuseta olenditeks. Kirikuisade arvates olid naised saatana käsilased ja seksipartnerid. Siis leidsid aset nõiaprotsessid, mille käigus hukkus sadu naisi, keda süüdistati erinevates kuritegudes, kaasa arvatud saatanaga seksimises ja meeste võrgutamises eesmärgiga nende kõrge moraal hävitada.

Alles 19. sajandil hakkas naistesse suhtumine muutuma, mitmes riigis said nad hääleõiguse, üha enam naisi asus õppima ülikoolides ja nad asusid tööle aladel, mis oli varem meeste pärusmaa.