Rauaaegne jõukas keldinaine oli maetud poolikust puutüvest kirstus

Zürichi linnaarendusameti teatel oli sel helveetide hulka kuulunud naisel seljas peenvillane kleit, pleed ja lambanahast kasukas ning ümber kaela klaasist ja merevaigust helmestega kee, teatab livescience.com.

Arheoloogid uurisid naist kaks aastat ja avaldasid nüüd, et ta oli surres 40. eluaastates ja maeti umbes 2200 aastat tagasi. Luudeuuring näitas, et oma eluajal tegi ta väga vähe füüsilist tööd.

Hammaste analüüsi kohaselt oli keldinase menüüs palju tärklist ja looduslikku suhkrut sisaldavaid toite, mis viitasid, et tal oli kõrgklassist.

Teadlastele pakkus erilist huvi ta kirst, mis oli tahutud poolikust tamme tüvest ja millel oli koor alles. Naine oli pandud kirsutus lehmanahkadele. 

Luude isotoopanalüüsi kohaselt sündis, elas ja suri naine samas paigas, milleks oli Limmati org.

Lisaks helmekeele oli naisel ka pronksist ehteid.

Arheoloogide teatel oli see naine maetud vaid 80 meetri kaugusele paigast, kus 1903 leiti  keldi üliku haud. Ka see mees, kelle juurest leiti mõõk, oda ja kilp, suri umbes 2200 aastat tagasi.

Arvatakse, et kuna need kaks kelti olid surnud ja maetud samal ajal, siis võisid nad üksteist tunda ning olla kas abikaasad või sugulased.

Keldid on kultuurilt ja keelelt lähedased indoeuroopa hõimud, kes elasid I aastatuhandel eKr Lääne- ja Kesk-Euroopas.

Keldi tsivilisatsioon kerkis esile umbes 700 eKr Austrias ja tänapäeval nimetatakse seda Hallstatti kultuuriks. 500 eKr kerkis Prantsusmaal esile La Tene'i kultuur.

Alates 5. sajandist eKr liikusid nad Euroopa lõunapoolsetele aladele, jõudes välja isegi Türki. Umbes samal ajal liikus osa keldi hõime Briti saartele.

Keldid ei olnud kunagi üks rahvas, vaid koosnes tuhandetest väikestest hõimudest, keda juhtis sõjaline aristokraatia.

Tähtsaimad keldi hõimud olid belgid, keltibeerid, helveedid ja britid.

Keltidel ei olnud kirjakeelt, nende elu ja tegevuse kohta on vaid arheoloogilised leiud.

On selge, et nad ei kasutanud enda kohta nimetust keldid. See sõna on pärit vanakreeka keelsest sõnast «keltoi». Roomlaste jaoks olid keldid gallialased.

Briti saared said oma nime seal elanud keltide järgi. Roomlased võtsid Vana-Kreeka geograafilt ja maadeuuerijalt Pytheaselt üle nimetuse pretanike ehk ehitud inimesed. Pytheas kirjeldab oma ülestähendustes, et keltidel on näo- ja kehamaalingud ja kullast eheted ning nad sõdivad alasti.

Keldi  keel ja kultuur on kõige kauem ja ulatuslikumalt säilinud Briti saartel, eelkõige Iirimaal ja Šotimaal.